Rubriigis “Inimene” ajame juttu toredate inimestega üle terve Eestimaa.
Antsla keskkool/gümnaasium on tänaseks eluteele saatnud juba 62 lendu lõpetajaid. Peatume mehel, kes läks aastal 1962 Antsla keskkoolist tõeliselt lendu. Hävituslendur-insener Teo Krüüner küll möönab, et kuigi Antsla keskkoolist sai ta edaspidiseks vajalikud teadmised, ei olnud Antsla koolil tema elukutsevalikule mingit mõju, see oli juba varem ära otsustatud.
Lenduri juured paistavad ulatuvat varajasse lapsepõlve. Juba nelja-aastaselt korjas Teo prügihunnikutest kokku vanu traktorite, mootorrataste, jalgrataste vms detaile ja kombineeris nendest mingisugused „masinaid“, mille otstarvet või nimetust ei osanud mitte keegi ära arvata… peale Teo enda.
Esimesed lennuinseneri „katsetused“ tegi Teo lendavate putukatega.
„Eriti meeldis mul neid katseid läbi viia kiilidega, sest nad võisid lennata edasi-tagasi suunas, kui ka seista ühe koha peal, mis väga paelus minu tähelepanu. Kärpides nende tiibu, oli mul väga huvitav uurida, kuidas muutuvad sellega nende lennuomadused. Vaesed kiilid! Aga teadus nõuab ohvreid!”
Ka hüpped kuskilt kõrgemalt objektilt kas heinte, liiva või lume sisse olid tal ühed lemmikharrastused. “Hea seegi, et kordagi konte ei murdnud!” imestab Teo, vaadates tagasi oma „mitteteadlikule ettevalmistusele langevarjuhüpeteks”. Näiteks hüppas ta veel Kuldre koolis käies teise korruse aknast lumehange.
Viiendas klassis anti kirjandi teemaks „Kelleks tahan saada?” „Mina vaatasin, et minu pinginaaber kirjutas, et tahab saada inseneriks, ees istuvad tüdrukud tahtsid saada arstiks jne. Vaatasin, et ega minagi kehvem ei ole ja panen „võimsalt” ning kirjutasin, et tahan saada lenduriks. Kirjand just eriti ei õnnestunud, sest kirjutasin sellest, millest väga vähe teadsin, aga pilkesõna „lendur” poogiti mulle külge kauaks ajaks. Võib-olla pärast seda sündiski, teiste kiusuks ja enda õigustuseks, tahtmine saada lenduriks.”
Vahetund meenutas vanglakorda
Antslas käis Teo koolis 1958-62. Oma klassi meenutab Teo Krüüner hea meelega: „Meie klass oli väga sõbralik ja kokkuhoidev. Ei mäleta kordagi, et keegi oleks tülitsenud või teiste peale kaebamas käinud. Muidugi olid omad huvi- ja sõprusrühmad. Näiteks suhtlen ma senini oma keskkooliaegse igavese pinginaabri — Maaülikooli õppejõu Tõnis Peetsiga.“
Aeg oli keeruline ja ohtlik, pidi ekslema kahe tõe vahel. Räägiti ju kodus üht „asja” ja koolis õpetati hoopis teist „asja”. Selline „kahepaiksus” tekitas usaldamatust ja pingeid õpilaste-õpetajate vahel, praeguste õpilastega suheldes tunnetab Teo selgesti, et need on hoopis vabamad.
Mingisugust organiseeritud nõukogudevastast tegevust koolis oleks küll olnud võimatu ette kujutada. Igasuguseid stiihilisi riigivastaseid asju juhtus muidugi tihti: kriitilisi väljaütlemisi. riigivastaseid anekdoote jne.
„Minu meelest ja millegipärast oli meil sel ajal Antsla keskkoolis kommunistliku kasvatusega kõik tip-top! Aga võibolla meie kasvatajad-õpetajad ei tahtnud, et me oma lapseliku naiivsusega oma tuleviku ära rikuksime?”
Eks aja märk oli seegi, et õpilased sunniti vahetundide ajal kitsas ja pimedas koridoris, kõik klassid koos, korrapidaja-õpetaja range pilgu all ühest koridori otsast teise jalutama. „Meenutas vanglakorda!” nendib Teo.
Pulli tehti ometigi. Ikka klassikalisi nalju nagu õpetaja toolile knopka „unustamine”. Pärmipulga tualetti laskmine on Teol meeles kui üks vägev asi, mille eest ka vägev koslep saadi.
Söömas käidi linna sööklas, suurel vahetunnil algas suur võidujooks. „See oli omamoodi sündmus! Kui helises kell, mis kuulutas suurt vahetundi, oh sa tont, kus läks rebimiseks lahti! Et ikka (olenevalt ilmast kas mütsiga või ilma, kuid kindlasti ilma ühegi üliriideta!) esimesena, üle Antsla keskväljaku, jõuda sööklasse. Võitsid alati poisid.”
Staadionit alles ehitati, seda asendas ilusa ilmaga pisike kooliõu, kehalise kasvatuse tunnid toimusid ka kitsukeses võimlas või kultuurimajas. Koolimaja asus siis praeguses vallamajas. Ruumipuudus sundis koolitunde läbi viima kahes vahetuses. Teo kõndis iga päev kooli ja tagasi kokku kolm tundi, teises vahetuses õppides sai koju alles südaöö hakul. „Kuid ometi oli see omamoodi romantiline,” ei näe Teo tollastes raskustes midagi halba.
Autor: Margus Konnula