Kaia Roots,
Peetri küla elanik
Kui ma väike olin, õpetasid vanemad mulle järjekindlalt: kõigile oma küla elanikele tuleb tere öelda. Tere kui elementaarne viisakus! Igati põhjendatult – meie väikesesse külla üldjuhud võõrad ei sattunud – ikka olid need kas oma inimesed või nende sõbrad-tuttavad. Kõik tundsid kõiki.
Nüüd on mu omad lapsed vanuses, kus teretamise jutt aktuaalne. Ja mida siis neile õpetada? Küla on enam kui kümme korda suuremaks kasvanud, inimesi ei tunne enam nägupidigi. Kas üks lihtne tere on siis kohane, sobilik ja põhjendatud? Või vanamoodne ja pealetükkiv?
Hommikul kutsikaga jalutades üritan kõiki tervitada. Loogiline, et enne koitu jalutavad külas ringi tõesti vaid oma inimesed. Enamaltjaolt veel ühed ja samad inimesed. Tulemus on mõtlemapanev. Saavad kaks koeraomanikku kokku, loomad nuusivad – „tervitavad“ üksteist. Ütlen oma tervituse ja saan vastu terve sületäie erinevaid reaktsioone. Kes kohmab midagi, ise püüdlikult oma peni vaadates, kes vaatab mujale. Üks noormees jäi mulle suurte silmadega otsa vaatama, nagu oleksin kohatu lähenemiskatse teinud. Isegi vist punastasin selle pilgu peale.
Tõsi, on vana kooli mehi, kellega ka paar lauset ilmast vahetame. On ka neid, kes peale mõnd teretamist juba ise täitsa rõõmsalt vastu teretavad ja vahel lausa esimesena. Mõni viipab edaspidi ka autoroolis. Loe edasi: Lihtsalt tere