Sagedasti kuulen vanemaid kirjeldamas:
“Ütlen lapsele esimesel paaril korral rahulikult, et korista oma mänguasjad kokku, viiendal korral juba tõstan häält ning kui laps ennast ka siis 
liigutama ei hakka, tutistan või annan laksu”, muretseb pereterapeut Meelike Saarna ajakirjas “Märka Last”
See on kahetsusväärne olukord. Lapsevanem ei suuda olla vanemlikult mõjus, aga karistada saab laps. Enamasti on karistaja ise kogenud lapsena samasugust kohtlemist. Kui inimese vaimsest ja/või füüsilisest piirist lapseeas pidevalt üle sõidetakse, hakkab ta sama tegema teistega. Laps, kellele ei võimaldata kogeda ennast kui väärtuslikku isiksust, lõpetab iseenda armastamise, ja see, kes ei oska armastada iseend, ei ole suuteline armastama ka teisi.Kahjuks on paljude praeguste täiskasvanute kunagine kasvukeskkond olnud seesugune, et neil on raske mõista võimu hävitavat mõju suhetele. Ka on võimu kasutamise tähendus tihti puudulik: laksu, nurkapanekut, tutistamist-sakutamist, lapse peale karjumist, tema ignoreerimist jms. peetakse tavalisteks kasvatusviisideks, sest vanem on ju ka inimene. Ent piiride panek jõumeetodil ei ole mitte ühelgi juhul sobiv viis last (või ükskõik keda) mõjutada. Võim ei pane kedagi oma mõtteviisi muutma, vaid sunnib korrigeerima ainult käitumist. Põhjus on selles, et ükski käsk ega karistus ei muuda meie vajadusi. Loe edasi: Paha last ei ole olemas