«Parõmb iks ku pall’as vesi!» kitt’ vahtrõmahla mekki Vana-Koiola miis Tintso Üllar (59), kelle perren om keväjäne vahtrõ- ja kõomahla võtminõ mitmõ põlvõ kommõ.
«Koskil kats nädälit tagasi oll’ edimäne tikkaminõ,» kõnõl’ Tintso Üllar, kiä tege tüüd Lahe massinaütistün. «Sõs ku puu ümbre lätt tsõõr lumõst vabas ja päivä omma joba plusskraadi, om kõgõ parõmb vahtrõlt mahla võtta. Võisi kaia, et tollõ puupoolõ pääle päiv parõmbidõ pääle paistus.»
Ku õigõt päivä ei olõ, sõs vaher häste ei tsilgu. «Vaher taht, et üüse olõssi viis kraati külmä ja päivä viis kraati lämmind. Sis om luutust iks kolm liitrit mahla saia,» ütel’ Üllar.
Kuis vahtrõ- ja kõopuud tikada, tuud tiid Üllar latsõ-iäst pääle. «Kadonu esä, kes om joba 30 aastat mulla all, opas’ mullõ tuu as’a är,» selet’ miis. «Vanal aol olli oherdi, millega tikati, no om mul iks trell ja liblikpuur, viie minotiga saa tüü tettüs. Tseremooniat om muidoki vähämb veitkene.»
Mulgu tegemise kotsilõ ütel’ Üllar, et tulõ võtta kolmõ-neläsentimeetrine vai nigu vanastõ üteldi, puultõist-tolli puur.
Puu sisse puuritas võimalikult veidü, avitas viiest sentimeetrist.
Tila tekk’ Üllar inne lepäst, a no om täl plastist piimälaskmisõ torost paras jupp lõigatu.
Pangi võisi panda tila külge, muido või tuul minemä viiä. Marle pandas pangi pääle, et praht tuulõga sisse ei lääsi. Loe edasi: Kevväi tulõ mahlaga