Elina Kononenko,
virulane Võrumaalt
Kui kartulit tuleb võtma minna, siis tuleb kartulit võtma minna. Kartulivõtt on püha üritus.
Ühel augustipäeval mõtlesin just, et nagu keskmine eestlane ikka, pole ma ammu kirikus käinud. Pisut hiljem hõimlasega telefonitsi vesteldes selgus, et kodukirikus on just samal päeval heal kellaajal kontsert. Nii saigi kultuuriline ja vaimne rikastamine plaani võetud. Aga kus sa sellega! Kontsert tuli peagi unustada, sest saabus teade riigiametnikunahas põliselt põllumehelt: täna peab kartuli üles võtma, kuna varred on juba maas ja vastasel korral läheb kartul mädanema.
Kartulivõtt on sama püha nagu aamen kirikus. Kui kartul kord maha on pandud, siis tuleb see ka kõige sobivamal päeval üles võtta. Muidu on see üks suur pühaduse teotamine.
Eelnevast võib jääda mulje, et kartulivõtt pole teps mitte see kõige ihaldatavam tegevus ühel suvisel pühapäeval. Tegelikult aga pean tunnistama, et iga aastaga muutub kartulite noppimine värskelt lahti aetud vaovahelt aina mõnusamaks. Peaaegu et unustatud on juba need taasiseseivunud vabariigi algusaja külmad sügislaupäevad, kui sai Sõmerul vihma käes muda seest varahommikust pimedani kartuleid välja kraabitud ja mõistatatud, kas antud mullakamakas sisaldab eesti rahvast näljast päästnud mugulat või mitte. Keegi enam ei mäletagi ilmselt, et Sõmerul, seal, kus nüüd vohab põllukultuuri asemel päriskultuur, kunagi kartulipõld võis asuda. Ununemas on seegi, kuidas Tõrma taga, higipull otsa ees, tuli maaubinad ultrahelikiirusel korvi korjata, sest ega traktorist ju ometi vahepeal enne järgmise vao lahtiajamist traktorist maha viitsinud tulla. Loe edasi: Kartulivõtt kui aamen kirikus