Maie Kiisel,
Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Kohaliku omavalitsuse koosolekusaal on täidetud sumiseva rahvamassiga. Planeerimisametnik püüab sellest üle rääkida kiledaks kiskuvat häält veelgi tõstes. Sassimineku vältimiseks püüab ta otsuse keerukaid põhjendusi otse paberilt ette lugeda. Ühes saali servas võtab toimuvat üles kollase meedia esindaja. Talle annab parasjagu intervjuud kohaliku muinsuskaitseseltsi esindaja, kes on ilmselgelt endast väljas: “Kohalikele inimestele ei meeldi linnakesse rajatav tankla – see rikub ära kesklinna miljöö”. Kohaliku omavalitsuse esindaja: “Aga just tankla oli see, mida linnaelanikud ise soovisid!” Sellelt detailplaneeringu avalikult arutelult minnakse laiali segaduses, ärritunult, lausa sõjaplaane koostades.
Veidi aega hiljem on sama ruum täidetud kohvilaudadega, mille taga on istet võtnud endised vihavaenlased – muinsuskaitse seltsi ja omavalitsuse esindajad, ettevõtjad ja linnaelanikud, kohvikupidajad ja lapsevanemad… Kõneteemaks: mida me oma linnakeskkonnalt üleüldse soovime? Üllataval kombel ei tõuse sumin ruumis eriti kõrgele, kuigi laudade taha kogunenud seltskond arendab mõtteid läbisegi. Ka staarreporterit pole kusagil näha, ilmselt on ta liitunud mõne laudkonnaga. Saalist õhkub inspiratsiooni.
See olukirjeldus ei pärine reaalsest detailplaneeringust, vaid selle järelemängimisest kooliruumis kahes erinevas vormis. Kuigi erinevates rollides linnaelanike põhihuvid tegelikult ei muutunud – ja ka kõnealune tankla püstitati, kuigi teise, sobivamasse kohta -, jõudsime järeldusele, et inimeste võime ühisosa näha ja konsensusele jõuda sõltub sellest, kuidas kaasaja loob osalejatevahelisi suhteid ja kaasarääkimisvõimalusi. Kahjuks kasutatakse planeerimismenetluses inimeste teavitamiseks ja kaasamiseks igal pool üsna ühesuguseid võtteid. Ja menetluseväliselt arutelusid reeglina ei toimugi. Loe edasi: Teeks õige planeerimistalgud?