Einar Eiland,
kodanik
Kui ennem lõid inimesed brände, siis nüüd loovad brändid inimesi. Tänaseks on tekkinud erinevaid käitumisstereotüüpe niivõrd palju, et inimesed ei jaksa neid enam tarbida. Olgu selleks kas poliitikud, poliitilised platvormid, pensionisammaste müük või SMS-laenud. Oleme loonud tarbimisühiskonna, mis eksisteerib kui hipodroom, kus teleekraanilt saame näha lakeide, kaskadööride ja džokide võiduajamisi ja kus aeg-ajalt keegi ennast võitjana võib tunda.
Selle tarbijana jääb inimestele vaid valik – kelle poolt olla ja teha panus, et võitjaga samastuda. See palagan aktiviseerub just riigipühadel, sest see võimaldab võimu prioriteete rahva identiteediga paremini asendada ehk teisisõnu olla rahvale müüdavam. Selle ühiskonna valuutaks on tähelepanu. Sellega määravad inimesed võitja. Aga mille nimel või mis on selle põhjuseks, ei kuulu enam arutelu alla, sest tähtsad on panused mitte arutelud. Tulemusena vastandatakse poliitika elu ja mõtlemisvõimega. Nagu näha on see õnnestunud, sest meile kinnitatakse igapäevaselt, et meie ühiskondlikud probleemid on paratamatus.
Nagu turureeglid meile ütlevad, siis selleks, et paremini müüa, peab oskama rünnata enda turukonkurente. Kaasvaraks oleme saanud kodusõja kõikidel ühiskonna tasemetel. Lahinguedu mõõdupuuks on aga majanduslik efektiivsus, kus eelarve kaudu on pandud tuletõrjujad konkureerima arstidega, arstid õpetajatega, linnad maapiirkondadega, autod bussidega, bussiettevõtted elektrirongidega, ministeeriumid kohalike omavalitsustega Reformierakond Keskerakonnaga jne.
Loe edasi: Iseseisvuspäev kui miilitsate ja punkarite laulupidu