Mikk Sarv
Kas oleme tõesti eestlased, need, kes aina eest ära lähevad? Meie hõimurahva saamide kohta Jäämere ääres kirjutatakse, kuidas nad aastatuhandeid on tšuudidest ja karjalastest rüüstajate eest peitumiseks rajanud eluasemeid maa sisse, nii et vaid suitsuava maa peal näha oli. Seegi kaeti kinni, kui parajasti tuld ei tehtud. Turbaonnid kaeti pealt vetikate ja samblaga, nii et see tundraga ühte sulandus. Üksteisega suheldi maaaluste ühenduskäikude kaudu, ilma kordagi ilmavalguse kätte tulemata. Pärimuse järgi olla vaenlased korra siiski maa-alused eluasemed avastanud, kui üks perenaine liiga häälekalt teiselt kulpi laenuks oli küsinud.
Sellised maakojad meenutavad tänapäevaseid passiivmaju. Saamide sõnul on need väga soojad ja säästavad kütet.
Metsas muldonnides elamine pole võõras ka meie rahvale, mõelgem kasvõi metsavendadele. Siberisse saadetud sugurahvad jäid ellu just tänu muldonnide ehitamise oskusele, soome-ugri rahvastelt õpitud soojade muldonnide ehitamine ja neid ühendavad kaevikuliinid aitasid ellu jääda Teises ilmasõjas pakases võidelnud punaarmeel.
Kuid maa all ja peidus ei saa elada kogu aeg. Muret tekitav on meie ürgne soodumus pidevalt minna eest ära, vältida teisi inimesi ja koostööd ning varjuda: maa sisse, saali tagumistesse ridadesse, hoiduda sõna võtmast, küsimast, nõudmast, riiust, segadusest, kaosest, lootes, et ükskord läheb kõik nagunii iseenesest mööda. Nii püüdis meie valitsus teha nägu, et erakondade rahastamisega on kõik hästi, kooliõpetajate ja arstide palkadega on kõik hästi. Hoiduti koostööst, abi palumisest, üksteise kõnetamisest. Avatud arutelu asendab teadlik teiste halvustamine nagu näiteks Acta puhul fooliummütsidele või seemnete söömisele viitamine. Nõnda paika pandud vastane võib ju jääda vait, kuid pikaks ajaks on halvatud ka tema õhin ja koostöötahe. Isegi oma ajaloo eest läheme ära: äsja valminud “Eesti ajalugu II” kirjeldab Kirde-Euroopa ristisõdu, mitte ajalugu meie maal meie rahva poolt vaadatuna.