Üliõpilaskonna esimees ja Domus Dorpatensise tegevjuht Martin Noorkõiv pidas täna hommikul Tartu ülikooli avaaktusel haarava tervituskõne. Teemaks ei olnud mitte tore tudengiaeg, vaid hoopis Eesti ühiskonna lõhestumine. Autori loal avaldame kõne täismahus.
Head tudengid, ülikooli töötajad ja juhid, külalised!
Mul on hea meel teid üliõpilaskonna nimel juba teist aastat tervitada.
See on muuseas ka viimane kord kui ma avaaktusel kõnet pean. Mitte, et mulle ei meeldiks neid kõnesid pidada, aga ametiaeg saab lihtsalt otsa. See aga tähendab, et võin julgelt kõik südamelt ära rääkida. Südamel on aga viimase poole aasta jooksul olnud palju. Tunnen, et nüüd on õige hetk see endast välja lasta. Rektor ei pea aga muretsema, ma ei kavatse rääkida ülikoolist. Ma arvan, et ülikool peaks rohkem vaatama endast välja ja suhestuma laiema ühiskonnaga.
Viimane poolaasta on Eestis olnud täidetud laias plaanis ühe ja sama teemaga – pagulased. See teema on meid kiskunud jõuga lahku ning Eesti avalikkusest on saanud lahinguväli. Keegi ei hoia laskemoonaga tagasi ning miski ei paista olevat püha.
Ma olen seda sõda jälginud kõrvalt ning iga päevaga on minus järjest rohkem hakanud süvenema üks veendumus. Üks põhimõtteline arusaam – arutelu ja terve ühiskonna vundament. See on veendumus, et hoolimata meie ümber käivast vihasest sõnasõjast, on enamus eestlasi jätkuvalt normaalsed heatahtlikud inimesed.
See on usk sellesse, et suurem enamus meist tahab lõpuks sama asja.
Loe edasi: Martin Noorkõiv: Meie aja suurim väljakutse on leida ühisosa