Stina-Simona Epner
Kuna rongipilet Tallinnast Tartusse on odavam kui bussipilet, siis tuleb mul nüüdsest Balti jaama palju tihedamini külastada. Jah, seda omamoodi idüllilist paika vanalinna müüride ja munakivide küljel, mis ühendab rööpaid pidi Tallinnat väikeste Eesti linnade ja paikadega ning koguni välismaaga.
Kohati tundub, et elu selles ristumispunktis on kirevam kui reklaambänneritest ja inimestest pungil Times Square’il New Yorgis. Kõrvuti longivad väsinud eluheidikud ja kiirustavad edukad ärimehed, kõigil mingi eesmärk kuhugi jõuda või midagi korda saata, loodetavasti.
Jaama alal laiub nüüdsest Selver, jättes hetkel veel siiski ruumi ka Balti jaama turuplatsile. Juba sõit kesklinnast trammiga Kopli poole on eriline, teatud mõttes. Ma alati justkui muuseas tõmban oma pealt lahtise koti enda poole ja kontrollin nelja peatuse ajal viis korda, kas mu telefon ja rahakott ikka on endiselt seal, kus nad olema peavad.
Trammist väljudes tervitavad esimesena tolmused tuvid, meeletu rööbaste vilin mööduva trammi tõttu ja palju vanainimesi. Edasi juba lillemüüjad, hipsterid, alaealised suitsetajad, pirukaputkad, tšebureki lõhn, pillimängijad, mõni päikese käes magama jäänud elunautleja… Kõrvuti seisavad uued kaugele silma torkavad oranžid diiselrongid ning juba tuhmunud toonides vanad rongid. Päike aga paistab selles segasummasuvilas kõigile ühtmoodi ja annab sellelegi paigale oma soojuse.