Eesti lipu 134. aastapäeval annavad enam kui sada sintlast tasuta kontsertetenduse Endla teatri suurel laval. Kontsertetenduse stsenaariumi autor ja lavastaja on Sindi gümnaasiumi õpetaja Eneli Arusaar, kes juba mitmendat aastakümmet juhendab kodulinna õpilasteatrit.
[pullquote]Aga ta leidis originaali, milles tegelikult olid need pärlid sinimustvalged[/pullquote]Mullu detsembris hakkas Arusaar pingsalt otsima ideed, millega Sindis tähistada Eesti riigi sajandat aastat. „Kui ma kuulasin erinevatel aegadel kirjutatud laule, avastasin Anne Veski laulu „Ema käed“. Veski laulust läksid mulle hinge sõnad „ema käed on mu jaoks kui sünnimaa“. Mõistsin silmapilkselt, et Eesti Vabariiki peab juubeliaastal nägema läbi ema südame, ema silmade ja ema käte.“ Idee leidmise järel vaatas ta läbi kõik oma koduse raamatukogu raamatud, mis jutustavad emast. Edasi läks ta linnaraamatukokku ja lahkus sealt kolme kotitäie raamatutega. „Olin kunagi lugenud Merle Karusoo elust võetud lugusid. Märkasin, et kirjutades avaldab inimene ka mõtteid, mida ta suuliselt välja ei ütleks. Nii otsustasin asuda otsima kirju, mida on kirjutanud emad oma lastele enne sõda, pärast sõda, praegu.“
Arusaare otsingu tulemusena süvenes arusaam, et lavastuse kontseptsioon peab kujunema läbi ema südame, emade ja laste omavahelise kirjavahetuse põhjal. Ta koondas kirju ühte kogumikku raamatutest maha kirjutades, mõnda lühendades, teisel juhul lauseid naturaalseks jättes. „Kui ma need viimase saja aasta jooksul kirjutatud kirjad olin endale läbi erinevate ajastute välja kirjutanud, siis asusin stsenaariumi loomise juurde.“
Muusikast sai idee alguse ja kirjade juurest pöördus Arusaar muusika juurde tagasi ning hakkas otsima sobivaid laule. Ta mäletas väiksena õpitud laulu: „Ema, kui mina kord suureks saan, ma kingin siis sinule pärlid, ise ma kõik need paelale aan…“ Arusaar jutustas, et nõuka ajal lauldi punastest pärlitest. Aga ta leidis originaali, milles tegelikult olid need pärlid sinimustvalged. Sellest laulab Grete etenduse lõpus. Koostöös muusikaõpetaja Marje Tilgaga valiti ühiselt laulud, mis haakuksid ema südame ja koduga.
[pullquote]Arusaar kaasas ka kaheksa vene õppekeelega last, kelle hulgas kolm itaallast[/pullquote]Arusaar kaasas ka kaheksa vene õppekeelega last, kelle hulgas kolm itaallast. „Mõtlen sageli siin sündinud teistest rahvustest inimestele, kes tunnevad, et Eesti on ju ka nende kodumaa. Sellepärast võtsin vene ja itaalia lapsukesed näitemängu kaunistama sinimustvalgete südametega. Kolleegid Jelena Oleštšenko ja Jelena Kuvšinova toetasid minu ideed.“ Arusaar oli veendunud, et etenduses peab olema sinimustvalgetes värvides kaks sõna: Eesti ja ema. Õpetaja Merike Lilleleht tõigi oma klassiga lavale akrobaatilisi kujundeid, milles võis ära tunda Arusaare soovitud kahte sõna.
Kui laulud said valitud, pöördus ta tantsuõpetaja Merili Passeli poole. „Laval peab olema vanaema seelik,“ leidis Arusaar ja Passel tõi koos tantsulastega lavale ka seeliku.
Tantsu „Ema süda“ lõid õpilasteatri näitlejad Eliise Kull, Chätlyn Parts, Õnneli Pilliroog ja huvijuht Lisette Kandima, kes on Arusaare endise õpilasena suunanud erinevaid lavalisi liikumisi varemgi. „Aastal 1882 kirjutas Robert Theodor Hansen viisi Lydia Koidula sõnadele “Ema süda”, mis on muutunud rahvalikuks lauluks. Et tants „Ema süda“ puudutaks rohkem hinge, otsustati tantsida lumivalgetes kleitides.“
Kui siis muusika, tantsud ja erinevad põlvkonnad said oma kohtadele asetatud, jäi veel ema ise suure sümbolina puudu. „Palusin Malle Ormilaanil saata Kuu naisrühma tantsud, mis ära õpitud või õppimisel. Mul oli vaja ema südame ja kirjade juurde veel eesti ehedat ema rahvariides. Nägin tantsu „Taas koju“ ja palusin Sindi naisi meie meeskonda esinema.“
Ema kirjadest saab etenduse lõppedes kokku tarkuse raamat. Aga miks lõpeb lavastus lausega „Me hoiame nõnda ühte“? Arusaar selgitas, et neil on olnud väga palju proove ja see mõte koondus kõigi lavastuses osalejate endi sisse. „Nad ise avastasid, et see kandev mõte peab raudselt jääma! Me hoiame nõnda ühte – meie, kes me siin Eestimaal elame, sada aastat Eesti Vabariigis. See on kandev idee, millele lipu päeval lisandub metafoorse kujundina ka emalipp.“
Arusaar on tänulik, et õpilased ja õpetajad koostöös hinge puudutava etenduse valmis said. Taustajõud on Asko Aru helitehnikuna ja Imbi Ristoja kostüümide õmblejana.
Urmas Saard
Samal teemal:
Eneli Arusaar: kui lapsed kõik nende kirjad tarkuse raamatuks kokku kogusid