„Joonistamine ja maalimine on mulle alati meeldinud. Tunnen sellega mingit sügavamat sidet,“ ütles Sindi gümnaasiumi 11. klassi õpilane Egon Gentalen täpselt nädal tagasi oma elu esimese isikunäituse avamisel Sindi linnaraamatukogus.
[pullquote]Siin pildi peal on vanaisa ja tema tütretütar kõrvuti, aga tegelikkuses lahutab neid teineteisest väga kauge vahemaa.[/pullquote]Egon arvas, et hakkas joonistama vist kolmeselt. Paikuse huvikoolis alustas seitsmendas klassis. „Mitte keegi ei soovitanud, läksin puhtalt isiklikust huvist. Õppisin seal joonistamist ja maalimist neli ja pool aastat. Kindlasti andis see mulle väärtuslikke teadmisi ja oskuseid juurde.“ Sindi gümnaasiumis õpetas teda õpetaja Maia Agar. Hariliku pliiatsiga joonistamisel peab Egon ennast paremaks kui maalimisel. Värvidest kasutab akvarelli ja guašši. „Eelistaksin hoopiski õlivärve, aga need on kallid.“
Talle meeldib joonistada inimesi. „Oma piltides olen ma tahtnud välja tuua teema, mis meis peitub: probleemid, mida läbi elame ja sageli rääkimata jätame. Igaüks ei pruugi minu tööde mõttest aru saada, sest palju on peidetud sümbolitesse ja arusaamiseks tuleb need üles leida ning tõlgendada,“ selgitas Egon ja astus ühele joonisele lähemale.
„See ei ole niisama, et ma joonistan lihtsalt kaks inimest paberile. Siin pildi peal on vanaisa ja tema tütretütar kõrvuti, aga tegelikkuses lahutab neid teineteisest väga kauge vahemaa. Seda teadmist sümboliseerib vanaisa prilliklaasidelt paistev lõputult pikk maantee. Tänapäeval kohtab seda väga palju, et lähedased inimesed jäävad tuhandete kilomeetrite taha,“ tõi Egon ühe näite. Noor kunstnik vaatab, näeb, kuuleb, mõtleb ja paneb kõik märkamised pildi sisse.
Pärast gümnaasiumi ja sõjaväeteenistuse läbimist tahab ta minna Tartu kõrgemasse kunstikooli. Kas peale joonistamise ja maalimise on tal veel teisi harrastusi kunstivallas? Jah, huvikoolis oli lisaks maalimisele ja joonistamisele ka arvutigraafika. Huvikool võimaldas proovida ka keraamikat. Tarbeesemete voolimise kõrval võis teha ka sümboolset tähendust peitvaid vigureid.
Joonistusi ja maale on Egonil ühtekokku poolesaja piires. Viimane töö valmis mõni nädal enne näituse avamist. Egon ei pane oma töödele pealkirju ega kirjuta juurde valmimise aega. Ta lisab oma töödele üksnes allkirja. „Teen kunsti endale ja mulle jääb ilma märkimatagi meelde millal midagi teinud olen.“
Egon hindab oma isa kunstiannet: „Minu isa oskab samuti väga hästi joonistada, aga ta teeb seda omamoodi.“
Sindi linnaraamatukogu direktor Ene Michelis ütles, et näitus sai teoks EV 100 projekti raames „Noor, loo, too – kunst raamatukokku!“ Rahvaraamatukogud on avanud meie riigi sünnipäeva puhul oma näitusepinnad kohalikele noortele. Üle Eesti toimuvad raamatukogudes noorte näitused ja selle võimaluse andmisega liitus ka Sindi linnaraamatukogu. Noored kunstnikud, vanuses 14 kuni 26 aastat, saavad võimaluse oma töid avalikkusele näidata, tehes sellega sadade näituste näol oma kingituse Eestile.
Egoni näituse avamisel olid talle kaasa elamas lisaks raamatukogu töötajatele klassikaaslased, klassijuhataja Ain Keerup ja kunstiõpetaja Maia Agar.
Näitus jääb avatuks paariks kuuks.
Urmas Saard