Eelmisel kesknädalal rääkis teatrikriitik, teatrijuht, lavastaja, poliitik Jaak Allik TÜ Pärnu Kolledži väärikate ülikooli kuulajatele teemal „Teatripoliitika ja poliitikateater“, millest sedakorda jääb ülevaade kirjutamata. Aga tema esinemist jäävad meenutama mõned vastused kuulajate küsimustele.
Jaak Allik on kuulunud nelja poliitilisse ühendusse: NLKP-sse, Eesti Koonderakonda, Eestimaa Rahvaliitu, 2010. aasta kevadel liitus Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Allik on olnud valitud Eesti Vabariigi Ülemnõukogusse ja riigikogu VIII, X ning XII koosseisu. Ta on juhtinud Ugalat ja olnud kultuuriminister.
Tema vanemad olid Olga Lauristin ja Hendrik Allik, mõlemad aktiivsed kommunistliku partei liikmed. Emapoolne poolõde Marju Lauristin on samuti pühendunud poliitik.
Allik väljendab ennast julgelt iseseisvalt mõtleva inimesena, kes omab sageli enamikest inimestest erinevat seisukohta ja ei karda minna ebapopulaarsete arvamustega ka rahva enamuse tahtest mööda. Näiteks 2006. a hääletas ta ainsa riigikogu liikmena vastu Toomas-Hendrik Ilvese algatusele vabastada Tarmo Kõuts kaitseväe juhataja kohalt.
Endise põhimõtte kindlusega ei poolda ta tänini presidendi otsevalimist. Saalist tulnud küsijale vastas Allik, et Eesti presidendi ülesanded sarnanevad rohkem Saksamaa või Läti riigipeadele. Kuna eesti rahvas ei vaja ema või isa rolli täitvat presidenti ja tema tegevused on põhiseaduslikult määratletud pigem kõrgeima neutraalse riigiametniku kohustustena, siis osutub üldrahvalik valimine koguni vastunäidustatuks. Tema arvates pole rahvas alati kõige parem otsustaja ja selle kinnituseks esitas Allik ühe 25 aasta taguse näite. Valimiseelses reklaamis kõlasid pidevalt kaunid laulusõnad „Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis.“ Nimi Toomepuu mõjus toomepuu kujundis ja meloodias hea emotsionaalse mõjutajana. Sellele lisandus Vietnami sõjas kommunismi vastu võidelnud mehe kuvand. Esimesel sõjajärgse riigikogu valimistel kogus Toomepuu 16 904 häält ehk 35 % Valga-, Võru- ja Põlvamaa häältest, teiste sõnadega 4,6 isikumandaati. Järgmise riigikogu koosseisu valimistel Toomepuul enam ei läinud kaugeltki mitte nii hästi.
Küsimusele omavalitsuse reformi kohta küsis Allik vastu, kus saalis istujad reformimise ajal viibisid? Järgnevalt küsis ta, kas nelja omavalitsuse liitmise tulemusel laiutavas asulas hakkavad tervel 855 suurusel ruutkilomeetril autod sõitma 50 kilomeetrise tunnikiirusega nagu liikluseeskirjad ette näevad? Saalist vastu kajanud naerulagin andis teada, et rohkem kommentaare sellel teemal ei oodata.
Huvipakkuvam kui küsija küsimus teatri kohta oli teatrimehe küsiva sisuga vastus. Üks proua polnud rahul üha enam laval kuuldavate roppustega. Allik vastas, et kui rolli täitmine eeldab vastava suuvärgiga tüübi kehastamist, siis oleks üpris kentsakas panna talle suhu viisakamaid sõnu. Samas avaldas Allik imestust, et miskipärast roppuste ütlemistele järgneb alati enamike teatrikülastajate kõva naerulagin. Ta ei mõista, mida naljakat roppuste kuulmisel peaks olema?
Urmas Saard