Sindi gümnaasiumi eesti keele õpetaja Raili Juss tegi aasta viimaseks päevaks valiku oma õpilaste töödest, mis võiksid ühel või teisel viisil kõnetada ka Külauudiste lugejaid. Lisaks praegustele Sindi gümnaasiumi õpilastele ja vilistlastele on kasutatud mõnel juhul ka tuntud Eesti autoreid.
Sindi muuseumi ees kasvav kuusk tulede säras. Foto: Urmas Saard
Tuleval aastal ma luban
Kui langeb taevast helbeid,
pehmeid, kohevaid,
ma oma soovid kirja
siis panen sedamaid.
Mu aken täitund’ lumega,
mis nõnda kaunis näib,
ja käsi peene sulega
nüüd maalib soove häid.
Sel hetkel langeb aknale
üks väike lumehelves,
mis süütab leegi põlema
mu südames ja hinges.
Ja tuleval aastal, ma luban,
et olen veidike parem,
ja loodan, et lumigi saabub,
me õuele veidike varem.
Hanna Kivila, 8.kl, õppeaasta 2008/2009
Lumehelbeke
tasa, tasa
liugleb aknale,
tasa… tasa…
(—)
Juhan Liiv, „Lumehelbeke“
Üks valge lumetee viib alla mäge,
kus üksik aken heidab väsind’ leegi –
üks vaikne tee, vist harva käib siin keegi:
ei kuulda kuljust, rudisevat rege.
Tee lõpus valge värav. Salaväge
mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi
ma õhtul muud – käin sama teed, ja seegi
mu ainus käik on kurb, rind valus äge.
(—)
Marie Under, „Valge värav“
Õhtu linnas
Märkamatult on saabunud õhtu. Pimedus on mässinud linna endasse ja vaid üksikud laternad heidavad tänavatele valgust. Kõik on rahulik ja vaikne nagu siinsetele õhtutele kohane. Minu ees olevad tänavad moodustavad lõpmatutena tunduvaid ahelaid, mis silmapiiril sulavad ümbritseva taustaga ühte.
Kõnnin üksi sihitult mööda hämaraid tänavaid ja mõtlen omi mõtteid. Ma tunnen seda rahulikku väikelinna nagu oma viit sõrme. Siin ei toimu ööpimeduses kunagi midagi. Päeval on kuulda tänavatel laste rõõmsaid kilkeid ja näha jalutavaid vanureid. Õhtuti võib silmata vaid paari käsikäes kõndivat armunut, kes mööda linna longivad ja kellel tundub aega olevat maa ja ilm ning mõnda lärmavat noortekampa, kuid südaööks on ka nemad oma turvaliste koduseinte vahele kadunud. Kuigi õhtud on siin alati surmigavad, on pimedusel siiski oma võlu, mis muudab linna nii salapäraseks, et ka muidu nii tuttavad majad, puud ja vaiksed tänavanurgad tunduvad hirmutavad ja panevad tahtmatult sammu kiirendama.
Minust mööduvad mõned inimesed. Nad kiirustavad tujutult mööda tänavaid edasi, silmad maas ja näod mossis. Kella vaadates arvan ma, et nad tulevad töölt. Minul on aega küll. Jalutan kodutänavast aina kaugemale ja puurin pilguga vastutulijaid. Millest nad küll mõtlevad? Kas suvest ja puhkusest või hoopis oma tüütutest kohustustest? Kas nad unistavad või on sügismasendus kõik nende unistused ja lootused lõplikult purustanud? Mossis nägude järgi võib arvata, et nende mõtted unistusterajal ei uita.
Nii ma aina kõnnin ja mõtlen, kui ühel hetkel avastan, et olen juba jõudnud linna piirile. Ehmatusega märkan, et kell on juba peaaegu üks öösel ja inimesi pole enam ammu kõndimas. Minus kasvab hirm. Kellegi silmad justkui jälgiksid pimeduses, kui ma siin laterna valgussõõris otsekui tema peopesa peal seisan. Hirm saab minust võitu ja ma jooksen mööda tühjasid tänavaid koduni, endal süda kurgus tagumas.
Liset Akkaja
valgel ööl
tõukan väikese sõrmega
viirastusliku ja kaalutu linna
eest ära
jääb maa ja mere lagedus
jääb öö varjudeta valgus
Andres Ehin
Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund’.
Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele…
Villem Grünthal-Ridala, „Talvine õhtu“
Uusaastasoov koolile 2012
11. klass
Palju lapsi kooliperre,
rohkelt jaksu iga kerre!
Tarkust täis neil olgu pea!
See nüüd oleks väga hea.
Et päevikus ei oleks kriis,
hindeks olgu ikka viis!
Ema teeb siis pika pai,
et töö eest hästi palka sain.
Puhkust rohkem õpetajal,
teadmisi ka lõpetajal.
Lõpetuseks, mis siis muud…
Naerul olgu kõigi suud!
Andra Savtšuk
Soovin, et koolis oleks rohkem hoolivust ja sallivust. Et õpilased poleks üksteise vastu nii õelad ning armastaksid üksteist. Soovin, et koolis oleks rohkem armastust ning et õpilased oleks õnnelikumad. Soovin kooliperele õnnelikku ja armastusrohket aastat!
Liis Mitt
Uus aasta olgu parem kui eelmine.
Kõik unistused täitugu.
Talverõõm põue pugegu.
Palju lund võiks õue sadada,
et lapsed saaksid lumesõda pidada.
Kõigile ilusat ja sündmusterohket uut aastat!
Mari-Liis Jüris
Uuel aastal soovin suusatamisest puhkust,
et ükski mu plaan ei luhtuks,
et poleks õpetajatele ma igavene nuhtlus,
et koolimajas valitseks puhtus
ja iga koolipäev oleks nagu puhkus.
Margus Nurk
Uuel aastal uued mõtted,
õpetajatel uued võtted.
Töid meil oli enne palju,
nüüd me teeme hoopis nalju.
Klassikaaslased mul rõõmsad on,
kadunud neil silmist jonn.
Koolist ära minna ei taha,
sest ilma koolita on paha.
Kokatädid on meil profid,
teevad meile tihti pilaffi.
Peale sööki tuju hea,
selgeks läheb kohe pea.
Riko Kivimägi
Aasta kauneimal õhtul
Aasta kauneimal õhtul
mõte käib kaugeid kaotatud teid,
peatudes kõigel ju lapseeast nähtul:
täna see jälle kui aardeleid.
Vaadates pühale puule,
otsin palvuses neid,
neid, keda keegi ei kuule,
neid, keda keegi ei näe,
keegi, ei keegi!
Neile ma läidan küünalde leegi,
neile ulatan käe.
Marie Under
Tartus Raekoja platsil. Foto: Urmas Saard →