Spetsialistide hinnangul ületab Salme muinaslaev oma tähtsuselt Eesti piire, mistõttu Tallinna ülikooli Eesti ajalooinstituudi bioarheoloogia ja muinastehnoloogia labori majas eraldati tööruumid konservaatoritele ja inim- ning loomaluid uurivatele spetsialistidele – antropoloogidele-osteoloogidele.
| Kuivamise aeglustamiseks oli suvel vaja luustikke ja muid leide niisutada. Arheoloogiadoktor Jüri Peetsi “kompressitamist” jälgib pikaajaliste välitöökogemustega harrastusarheoloog ja -ornitoloog Andrus Ojamets. Foto: Priit Rauniste |
“Salme asjade konserveerimiseks saime kaks eraldi ruumi ja nüüd otsime võimalusi, et saaksime ühe inimese sinna tööle võtta kuni Salme ekspeditsiooni lõpetamiseni,” oli Salme muinaslaeva leiu ekspeditsiooni juhtinud arheoloogiadoktor Jüri Peets optimistlik.
Tema hinnangul paigaldatakse sel nädalal konserveerimiseks vajalikud seadmed ruumis üles, vajadusel hangitakse uusi tarvikuid lisaks ja järgmisel nädalal algavad konserveerimistööd.
“Näiteks kilbikuplad on suhteliselt halvasti säilinud ja nende konserveerimine on mõneti komplitseeritud ning võtab palju aega. Kõikidele esemetele tuleb kindlasti individuaalselt läheneda. See ei ole masstöö. Konservaatori tööd võib võrrelda arstitööga. Kui midagi on halvasti tehtud, siis seda ümber teha enam ei saa. Iga eksimus maksab valusalt kätte, igal juhul tuleb vigu juba eos vältida. Tuleb teha üks kord ja korralikult,” manitses Peets.
2008. aasta, Salme esimese muinaslaeva leidude konserveerimisega ongi juba tekkinud probleeme, kuna seda tehti kiirustades. “Ma ei tea, mis põhjusel kiirustati, kuid nüüd Saaremaa muuseum palus mul need leiud üle konserveerida. Mõlemat leidu tuleb võtta ühe kompleksina, need on ühe sündmuse jäljed.
Miks nad just sellised välja näevad, see on veel arutluse objekt. On igasugu poolt- ja vastuväiteid kuni sinnamaani välja, et esimene alus võis olla enne “sündmust” kaldal olnud sõidukõlbmatu paat. Mitmed märgid viitavad sellele. Kaasa arvatud see, et luustike all laeva põhjas oli liivakiht. Või oli seal kunagi randumise koht? Sellele tuleb jälile jõuda ja saada võimaluse korral kas jah või ei vastus.”
Leiukoht on korralikult kinni kaetud
Leiukohas Salme koolimaja juures jäi ekspeditsiooni liikmetel tänavu sügisel laeva kontuuri põhjakiht läbi uurimata. Seda tahetakse järgmisel aastal jätkata ja seetõttu kaeti leiukoht põhjalikult kinni. Pandi mitu kihti liivakotte, nende vahele lauatahveldised. “Väga kaua peab vaeva nägema, et meie läbiuuritud kihini jõuda ja loodame väga, et selliseid pahatahtlikke inimesi Saaremaal ei ole,” sõnas teadlane.
Jüri Peets sai oma ametnike käest nahutada isegi selle pärast, et andis ajakirjanikele teada, et üks leid oli kullatisega mõõk. “See puhuti nii üles. Aga kuidas ma siis ütlen? Et hõbepaber on seal peal või? Kõik näevad isegi, et see kullatis on. Aga inimesed lähevad lolliks, kui kuulevad sõna “kuld”.”
Inimluud huvitavad ka Soome ja Rootsi teadlasi
Salme muinaslaevadest leitud inimluude vastu on huvi tundnud ka teadlased Soomest ja Rootsist. “Teen konserveerimiseks ja uurimistööde jaoks Põhjamaade ministeeriumile abitaotluse osaliseks rahastamiseks. Soome Rahvusmuuseumi juures oleva labori konservaatoritega on mul aastatepikkused head kontaktid ja ega nad nüüdki abist keeldu. 16. novembril sõidan sinna neid huvitavates muinasmetallurgiaga seotud küsimustes, eks siis pean ka läbirääkimisi Salme leidu puudutavate probleemide osas,” rääkis Peets.
Antropoloog Raili Allmäe ütles, et luude kallal on palju tööd vaja teha. “Luud on ikka küllaltki katkised, neid tuleb ka restaureerida,” selgitas Allmäe. Tema on esimesel võimalusel koos oma kolleegi Liina Maldrega nõus Salme muinaslaeva ekspeditsioonis tööd jätkama.
Allikas: Veljo Kuivjõgi, Meie Maa