Sindi Avatud Noortekeskuse ettevõtmisel peeti 2008. aasta 4., 5. ja 6. septembril esimesed Sindi puuskulptuuripäevad, millest on põhjust pärast 4. juuli ööd mälu värskendamiseks uuesti kõnelda.
Paar kuud vähem kui 7 aastat tagasi valmistasid viis meest vigursaagimisega puuskulptuurid, mis kaunistasid mõnda aega noortekeskuse ajaloolise hoone lähiümbrust. Meistrite nimed on Raivo Perandi, Rait Pärg, Üllar Kallau, Viljar Viik, Andres Grimm, aga nende töid enam möödujad ei kohta, sest ükski taies ajukääbikute lihaste rammule tollel rüüstamisööl vastupanu ei osutanud.
Rait Pärja voolitud “Sindi vaim” läks hingusele seoses kaevamistöödega juba mõned aastat varem ja see vähendas puuduliku ajumahuga olendite tegevuse võimalusi, mida püüti kompenseerida Kooli tänaval maa külge kinnitatud prügikasti metallist posti väänamisega. Tunnustatud Pärnu kunstniku tööst on mitmel põhjusel kahju. Esiteks seepärast, et õnnetul kombel valis ta metsast välja toomisel osaliselt mädanema hakanud tüve, aga siis ta lootis sellest hoolimata materjalist asja saada. Oma loomingule ideekavandit otsides mõtles Pärg sellele, mis seostuks Sindi ajalooga kõige otsesemal kujul. Muidugi on selleks olnud üle ilma kuulsust kogunud kanga vabrik, mis pani aluse ka Sindi linna tekkele. Pärg meisterdas hästi lihtsas vormis, kuid väga mõjusalt mitmetähendusliku kujundi ketrajast, kelle keha näeb ühtlasi ka ketruspoolina, mis on joonistatud samuti Sindi vapile. Seega oli „Sindi Vaim” täiesti õnnestunud loominguline leid. Rait Pärg tutvus enne töö vormimise juurde asumist interneti Google otsingus märksõnaga /sindi/. Oma üllatuseks avastas ta sõna seotust suuresti Indiaga. Ketraja peas olev turban tekitab põneva seose Sindi linna nimetusest ja praeguse suurettevõtte Qualitex omaniku indu päritolust.
Üllar Kallau „Muusapuu” oli huvitava töötlusega taies, mille puulehed tegi ta sisselõigetena, mitte reljeefselt väljaulatuvatena. Puidu kuivades kavatses ta töö värvidega katta. Skulptuuri pealsele sepitses Sindi noor sepp Andres Grimm ehisvõru. Toona mõtiskles Kallau Sindi väga omapärase kultuurielu üle. Sindiga oma tegemisi tihedalt sidunud Kallau kinnitas tõsiasja, mida Sindi inimesed on ise juba ammugi täheldanud: „Kõik Pärnus või Pärnumaal nimetamisväärset kuulsust pälvinud ansamblid, rokkarid, pillimehed, tantsijad ja kes iganes on kas Sindist alustanud või siin mingil ajahetkel pidepunkti leidnud.“ Kallau arvates võinuks „Muusapuu” seepärast asuda kusagil seltsimaja läheduses, rõhutades kultuuri edenemise jätkuvat kasvu. Aga hiljem osutus „Muusapuu“ Fein-Elast Estonia poolt välja valituks, mis mõeldi neile ära kinkida. Esialgul jäi taies siiski noortekeskuse juurde, sest vabrikul polnud veel sobivat asukohta selle paigutamiseks. Noortekeskuse juhataja Helle Vent ütles, et seda terasvaiaga kinnitatud tööd pidi olema eriti raske kangutada. „Terasest vai oli sel ööl täiesti kõveraks painutatud! On ikka aega ja tahtmist niimoodi öösel rassida!“
Sepa ametit armastav Andres Grimm harrastab ka puutööd. Tema „Kuju üllatus kätega” oli „aheldatud” sepisvöö ja –traksidega ja siiani suhteliselt hästi säilinud, aga tollel hirmsal ööl üle kõikide tööde märatsenud „tuulispask“ ei jätnud puutumata ka Grimmi loomingut.
Viljar Viik püüdis oma tööd lahti mõtestada nimetusega „Vaade tipust tippu”. Ta ütles, et mägedes ronides tuleb ühele tipule jõudes vaadata järgmisele tipule, millele tõusmine ees seisab. Oma skulptuuriga soovis ta sümboliseerida mitmeid sümboleid. Tollel aastal möödus 50 aastat esimese eestlase vallutusretkest Elbruse tippu. 2003 aasta matkaja Alar Sikk, kes esimese eestlasena tõusis maailma kõrgeima mäe Mount Everesti tippu, ronis 10 aastat varem samuti Elbruse kõrgemasse punkti. 2008. aastal tähistati ka Pärnu Matkaklubi 50. juubelit. Vähetähtis polnud seegi, et skulptuuripäevade aastal viis mägironija Viljar Viik Sindi noortekeskuse vimpli Elbrusele. Nõnda sai seljakotiga skulptuurist igati põhjendatult lahtimõtestatud kunstitöö, mis võinuks Sindi linnapilti rikastada hiljem Tiigiparki rajatud 11 m kõrguse ronimisseina läheduses. Viik on ise olnud seikluspargi idee visionäär ja noortekeskuse matkaseltskonna juht, kes korraldab sellel seinal huvilistele regulaarselt ronimisharjutusi.
Viigi matkaja hakkas alusest küll mädanema, aga peale kahjustunud osa eemaldamist nägi endiselt kena välja, kuni kurjad jõud asusid tema jalga juba talvel vertikaalselt poolitama ja lõpuks täpselt nädal tagasi lõplikult „magama“ tõukasid.
Lääne Virumaalt Jänedast oli Sindi puuskulptuuripäevadel kohal ka riigi tuntuim puuskulptuuride meister Raivo Perandi. Tema arvates moodustavat naised ja vesi teineteist täiendades Sindis väga kauni vaate. Sellepärast sidus Jäneda küla mees oma töö suure hulga veega, mis Pärnu jões voolates kõva kohinaga Sindi paisust alla kukub ja soovis näha näkineidu seda ilu vaatamas. Töö pealkirjana eelistas aga lühemalt kõlavat sünonüümi „Aal”. Muidugi leidub Sindis veel mitmeid suuremaid ja väiksemaid teistsuguseidki veekogusid, mille kaldaveerele samuti „Aal” väga suurepäraselt sobinuks.
Kolmanda päeva lõpus jäi pisut selgusetuks, kas näituse avamise hetkeks jõudis ta tööga täielikult lõpule või mitte. Kuigi Perandi töö oli juba esimese päeva õhtuks aimatavalt arusaadavad piirjooned võtnud, jäi viimistlus päris viimastele minutitele. Väga palju suutva töömehena leidis ta võimaluse pühendada aega ka pisikestele asjahuvilistele, kes ei peljanud töötavat mootorsaagi käes hoida.
Perandi juhendamisel voolisid väikesed skulptorid Karl Gurko ja Jarmo Lehiste juba esimesel päeval vigursaagimise abil valmis kenad seened. Tunnustuse osaliseks sai ka Sindis õppinud Leedu poiss Dovydas Boays, kellel juba siis eesti keel ilusasti suus oli, kes oskuslikult puidule kuju andis ja võrdväärselt teistega sama virgalt koristustöödel kaasa lõi. Meenutamist väärinuks veel paljud teisedki lapsed, kelle nimed kahjuks enam meeles pole.
Seda lugu koostades lugesin ajalehe Sindi Sõnumid septembri numbrit aastast 2008, milles ma kirjutasin järgmist: „Jääb vaid loota, et Sindi linn neid kunstiväärtusi vääriliselt hindab ja nende eest hoolt kannab, sest puidu ea kestvus on otseses sõltuvuses hooldusest. Ruhnu puukirik püsib juba sajandeid. „400-500 aastat pole mingi küsimus,” lausub Perandi, kelle teadmistes ei saa kahelda.“ Aga käesoleval nädalal lugesin facebookist noortekeskuse lehele kirjutatud sõnu: „Hüvasti puuskulptuurid!“
Urmas Saard