1. jaanuarist 2014 on keelatud täita vedelgaasiballoone, mis ei vasta eurodirektiivile ja millel puudub selle direktiivi nõuete kohaselt paigaldatud Pii-märk. Selle taga on ELi direktiiv 2010/35/EL, mis näeb ette nõuded transporditavatele surveseadmetele, et suurendada nende ohutust ja tagada nende vaba liikumine. Direktiiv kohustab tegema vanadele balloonidele uue nõuetele vastavuse hindamise ja kui balloon selle läbib, kinnitatakse sellele Pii-märk. Ehk et Pii-märgiga balloone võib täita, ilma selle märgita balloone 2014. aastast enam mitte.
Sellise keelu eesmärgiks on kõrvaldada käibelt vanad GOST-standardite alusel toodetud balloonid, mis ei vasta enam tänapäevastele nõuetele ning mille nõuetele vastavuse hindamist ei ole võimalik läbi viia, kuna puudub osaliselt või täielikult tootjapoolne dokumentatsioon.
Kuivõrd täielikku ja vajalikel andmetel põhinevat vastavushindamist ei pruugi olla võimalik läbi viia, ei ole tagatud, et ringluses olevad balloonid on ohutud inimestele ja neid ümbritsevale keskkonnale. Kindlam on ohte vältida ohutuma seadme kasutamisega, kui oodata tagajärgi nõuetele mittevastava seadme kasutamise tulemusena, sest teadupärast gaasiplahvatuse tagajärjed võivad olla väga rasked nii inimesele kui ehitisele.
Üheks täitmise keelu ajendiks on ka asjaolu, et Lätis keelati alates 1. jaanuarist 2014 GOST-standarditele vastavate balloonide kasutamine täielikult. Meenutan, et Eesti keelab vaid täitmise, mitte kasutamise, enne aastavahetust täidetud balloone võib kasutada, kuni nad tühjaks saavad.
Kui Eestis eelnõuga planeeritavat piirangut ei kehtestataks, tähendaks see, et Lätis kasutuselt kõrvaldatud ning võimalikud nõuetele mittevastavad ja ohtlikud balloonid satuvad ringlusse Eestis, suurendades seetõttu nii järelevalve kui täitjate poolse kontrolli koormust ning võivad kaasa tuua õnnetusi kodumajapidamistes.
Kas vanad nö vene balloonid olid muutunud ajaga ohtlikuks?
Vahetuse põhjus on eelkõige ohutuse aspekt. Vanu balloone on väga erinevas tehnilises korras, enamik nendest on toodetud 30 aastat tagasi ja aeg teeb oma töö. Suurim probleem on vast ballooni keevisõmblus, mille kvaliteet ei ole olnud ühtlane ning mis võib olla ohtlikult oksüdeerunud.
Balloone nende täimisel visuaalselt küll kontrollitakse, kuid ballooni sisse seejuures ei näe. Kui ballooni kohta on olemas vajalik tehniline dokumentatsioon, siis on võimalik hinnata selle vastavust direktiivi nõuetele ning kinnitada sellele Pii-märk. Enamusel punastel nn GOST-balloonidel vajalik dokumentatsioon puudub. Siiski on osadel partiidel vajalik dokumentatsioon olemas ja neid on ka Pii-märgistatud, seega ei saa päris öelda, et vene balloonide kasutamine täielikult ära keelatakse.
Kas vanade seadmetega on kogu nõukogude perioodil olnud nende tehnilise seisukorra tõttu mõnigi avariiohtlik olukord või koguni avarii?
Nõukogude perioodi kohta meil statistika puudub. Eestis juhtub igal aastal keskmiselt 50 gaasiballooniga seotud õnnetust või avariid. Õnnetuste põhjuseks on paljudel juhtudel vanade balloonide kasutamine.
Kas uusi balloone on lihtsam käsitseda?
Uutel balloonidel on enamasti kiirühendusventiil, seega on neid lihtsam ja mugavam gaasiseadmega ühendada. Ka on neil sõltuvalt tüübist kas kaitsekraed, mis kaitsevad ventiili võimaliku kahjustuse eest, või nö kõrvad transportimiseks, mis tagab et ballooni ei transpordita ventiilist haarates.
Kui palju balloone tuleb gaasiettevõtetel kokku koguda?
Hinnanguliselt on inimeste käes kuni 100 000 ballooni, kõik neist ei ole aktiivses ringluses. Gaasifirmad on neid balloone juba varasemast ringlusest kõrvaldanud ja teevad seda edasi.
Ilmselt tuuakse neid neile tagasi ka peale täitmise keelu jõustumist, kuna varasemalt täidetud balloonide kasutamine ei ole keelatud ja inimesed tagastavad ballooni siis, kui vanast balloonist on gaas otsas ja tarvis on uut. Kui palju degaseerimine ja muu protsess aja- ja rahakulu võtab, tuleb küsida balloonide käitlejate käest.
Gea Otsa, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi pressiesindaja