Iseseisvuspäev kui miilitsate ja punkarite laulupidu

Einar Eiland,
kodanik

Kui ennem lõid inimesed brände, siis nüüd loovad brändid inimesi. Tänaseks on  tekkinud erinevaid käitumisstereotüüpe niivõrd palju, et inimesed ei jaksa neid enam tarbida. Olgu selleks kas poliitikud, poliitilised platvormid, pensionisammaste müük või SMS-laenud. Oleme loonud tarbimisühiskonna, mis eksisteerib kui hipodroom, kus teleekraanilt saame näha lakeide, kaskadööride ja džokide  võiduajamisi ja kus aeg-ajalt keegi ennast võitjana võib tunda.

Selle tarbijana jääb inimestele vaid valik – kelle poolt olla ja teha panus, et võitjaga samastuda. See palagan aktiviseerub just riigipühadel, sest see võimaldab võimu prioriteete rahva identiteediga paremini asendada ehk teisisõnu olla rahvale müüdavam. Selle ühiskonna valuutaks on tähelepanu. Sellega määravad inimesed võitja. Aga mille nimel või mis on selle põhjuseks, ei kuulu enam arutelu alla, sest tähtsad on panused mitte arutelud. Tulemusena vastandatakse poliitika elu ja mõtlemisvõimega. Nagu näha on see õnnestunud, sest meile kinnitatakse igapäevaselt, et meie ühiskondlikud probleemid on paratamatus.

Nagu turureeglid meile ütlevad, siis selleks, et paremini müüa, peab oskama rünnata enda turukonkurente. Kaasvaraks oleme saanud kodusõja kõikidel ühiskonna tasemetel. Lahinguedu mõõdupuuks on aga  majanduslik efektiivsus, kus eelarve kaudu on pandud tuletõrjujad konkureerima arstidega, arstid õpetajatega, linnad maapiirkondadega, autod bussidega, bussiettevõtted elektrirongidega, ministeeriumid kohalike omavalitsustega Reformierakond Keskerakonnaga jne.

Seega on määravaks eristumine ja vastandumine nagu turumajanduse stereotüübid seda nõuavad. Vastandumine ja eristumine tähendab seda, et kui inimesed tahavad midagi tarbida, siis peavad nad ka millestki loobuma või saavutama edu kellegi teise arvelt. Seega saavad õpetajad ellu jääda arstide arvelt jne. See ongi liberalistliku kasiinokapitalismi sisu. Et selle sõja tagajärjel populatsioon ei paljune ja ühiskond vaesub nii moraalselt kui materiaalselt ei mahu lakeide, kaskadööride ja džokide maailmapilti. Tähtis on vaid näida, mitte olla.

Poliitika on muutunud tooteks nagu on mobiiltelefon või riiulis vedelev saiapäts. Vahe on vaid selles, et kui keegi seda ei osta, kaob toode mõne ajapärast letilt, siis poliitikaga see nii ei ole, sest mida suurema rahasumma reklaami kaudu valimistel uugama pannakse, seda parem tulemus saadakse. Seega ostetakse kaup teie eest ära ja teile jääb vaid tarbimise vaev ning tagajärgede lappimine, olenemata sellest, kas see inimestele meeldib või mitte. Inimeste ülesandeks on tarbida. Seda, mis on juba kokkuhoidlikule eestlasele tasuta sülle langenud, ei saa minema visata, olenemata sellest, et võib saada kõhuvalu või murda hambad.  Aga sedagi on hea põhjendada, sest juba meie isaisad tegid nii. Miks nüüd peaks teisiti olema?

Selles hipodroomiühiskonnas ollakse võimelised müüma vaid loosungeid. Sest rahvale peab lubama seda, mida näha tahetakse. Läbi aegade on olnud selleks  vabrikud töölistele, maa talupoegadele, ülemaailmne rahuriik ja helge tulevik, mis rahvapühade ajal olenemata võimust regulaarse järjekindlusega kantslist maha hõigatakse. Ainus kaup, mida teile inimarengu aruannete alusel müüa suudetakse, on illusoorne õnn.

See programmeerib ka ühiskonnas vastava psüühikatüübi, mis vaid koera kombel sooja ahjuesist otsib. Indias on selliseid inimesi 300 miljonit ja nad nimetavad ennast väikesteks inimesteks, sest nad on sündinud väikeste inimestena. Neil ei ole nime, tööd, elamist ega elamisvahendeid. Kui suur inimene viskab neile leivatüki, siis peavad nad seda saatuse kingituseks. Nad ei taha midagi muuta ja olemasolev rahuldab neid täiel määral. Võim on nende jaoks püha ja puutumatu ja midagi sellist, millele tuleb vaid alluda. Huvitav, et sellise kastiühiskonna stereotüüp on ka meie ühiskonnaideaali lahutamatu osa vastupidiselt Lennart Meri sõnadele, mille kohaselt pidime me suureks saama eelkõige vaimult, sest muid võimalusi väikerahva jätkumiseks ei ole. Kahjuks on reaalsus üldistes arengusuundumustes sootuks vastupidine. Lähtutakse enda valikutes vaid soojast kohast nagu koer, kes ahju äärde endale pesa teeb ja suurematele lojustele saba liputab.

Tekivad vaid küsimused – kust me selle ühiskonna pärinud olme? Kes selle stereotüübi lõi? Vastused leiame laulva revolutsiooni aegse klassiku Villu Tamme sulest, kus miilits ja punkar pidid teineteisele käe ulatama ja koos hõbedast Eesti tulevikku looma hakkama. Just selle kahe olevuse ristand vaatab meile vastu meie riigiaparaadi ja võimu tasandilt. Aga taevas on pilves ja sinist merd kasutatakse vaid Soomes tööl käimiseks. Täiel rinnal hingab nüüd mõnisada tuhat kaasmaalast vähem ja musta mullapinna valdavaks põllukultuuriks on ohakaväli. See on anarhia tippteos, millele kannatanutele hakkame kunagi alles mälestusmärke püstitama.