Arved Breidaks,
lõunaeestlane
Jõulueelsel reedel suheldi Värska veepargi basseinides ja saunalavadel päevasel ajal üksnes vene keeles. „Pool Pihkvat on siin,“ sõnas üks neljakümnendates perepea, kellega kerget juttu tegin.
„Oleme siin olnud viis päeva,“ jätkas pihkvalane, kelle nime ma ei küsinud. „Ei, me pole siin esimest korda, tegime aastase viisa ja nüüd käime tihti.“
Eesti on keskklassi venelaste silmis saanud nõutud reisisihtkohaks ja venelased muutunud soositud klientideks. Värska sanatoorium toob kohale Pihkva kliendid, Tallinn meelitab aastavahetuseks rongide ja lennukite kaupa lõbutsejaid Piiterist kui Moskvast.
On välja mõõdetud, et keskmine Vene klient kulutab Eestis rohkem raha kui keskmine soomlane. Seega tasub tema nimel pingutada. Pealegi on venelasi hulga rohkem kui soomlasi ja seega raha, mida Eestis läbi lüüa, on venelastel summaarselt samuti enam.
Võrus oli kord ühe kortermaja seinale kraabitud loosung: „Venelased majast välja“. See oli kellegi ärkamisaegne emotsionaalne purse, mis püsis seal seinal pikki aastaid. Koolides hakati vene keele õppele viltu vaatama.
Venelasi ei sallitud tol ajal juba selle pärast, et defitsiidi-aastatel käisid petserlased ja pihkvalased Eestis poode „rüüstamas“. Rääkimata sellest, et Eesti põllumajanduse toodang müüdi vägisi Venemaale, samas kui kodustel lettidel haigutas tühjus.
Kuuldavasti saavat praegugi Värska poes piimakülmik ennetähtaegselt tühjaks, kui bussitäis venelasi enne kojusõitu seal peatuse teeb. Aga see ei tee kedagi vihaseks. Nüüd on venelastel pakkuda seda, mida nende vanematel veerandsada aastat tagasi polnud – kõva raha.
Aeg muudab inimesi ja inimesed muudavad aega. Kuigi ametlikud Eesti-Vene suhted on jäätunud, on normaalsete inimeste omavaheline läbikäimine parem kui iial varem pärast Nõukogude Liidu lagunemist. On vaid aja küsimus, millal suhtumise muutus jõuab ka ametlikule tasandile.