Intuitiivpedagoogikast ehk mis on kasvatuskunst

Evelin Tamm

Üsna sageli öeldakse, et kasvatus on kunst ja teadus. Kasvatuse süsteemsest, kontrollitud ja teaduslikust poolest kõnelevad õppekavad, riigieksamite pingeread, metoodilised juhendmaterjalid ja ministeeriumi teadaanded. Kes kõneleb kasvatusega seotud vabadusest, mängulisusest, olemisrõõmust ja loomingulisusest, räägib koolielu päikselisest poolest?

“Laste mängudes on „siin-ja-praegu“ tunne iseenesest mõistetav ja varjatud kavatsused puuduvad.  Juhul, kui meie harjutamine on kui mäng, siis astume sammu lähemale lapselikule vabale kohtumisele tegelikkusega ja tekib võimalus iseenda arusaamu ja hoiakuid kooli suhtes muuta,” Pär Ahlbom Järnas 13. septembril.

Käesolevat kirjatükki inspireeris mind kirjutama kohtumine waldorfõpetaja, koolijuhi ja helilooja Pär Ahlbomiga Solviki koolist Rootsis. Meie vestlused on vahel kestnud tunde, aga teinekord pudeneb mõni väga sügav ja mõjus mõte lihtsalt hommikuse tervituse kõrvale. Kursustel enamasti Pär tegutseb – teeb igasuguseid mänge, harjutusi hääle ja hingamisega või koordinatsiooni, tähelepanu ja meelte arendamiseks, aga lahti seletab ta sellest vaid murdosa. Seetõttu olengi püüdnud tema sõnadeks vormitud mõttejuppe koguda ja mõnikord oma artiklitesse põimida. Minu lootuseks on, et ehk jääb mõnele nendest lausetest elu sisse ka siis,  kui ta ära tõlkida, paberile kirja panna ja seda teistegagi jagada.

Solviki kooli teeb eriliseks see, et algusest peale oli õpetajatel ja lastevanematel plaanis luua kool, kus traditsioonilist kooli nagu ei olekski. Täna on Solvik koht, kus puuduvad tunnikell, õpetajate tuba, lukustatud uksed, kandilised kõledad klassiruumid, sirged pingiread, kiirustavad, tõsised ja tõrjuvad täiskasvanud ning rõõmutu pilguga puised õpilased. Solvik on mehhaanilisusest ja bürokraatiast vabastatud kool, mis asub paigas, kus kohtuvad kaljud, põllud, metsad, meri ja inimesed. Õppetöö toimub sama õppekava alusel kui teisteski Rootsi waldorfkoolides ja vastab kooliameti nõudmistele kõikides punktides. Sealjuures on õpetajaskonnast veidi rohkem kui pooled mehed.

Üks keskseid kujusid kooli tekkeloos ja arengus, Pär Ahlbom, on inimene, kes läbi aastate on Solviki õpetajaid-lapsevanemaid-lapsi inspireerinud ning toetanud. Tänaseks juba kaheksakümnenda eluaasta künnise ületanud mees on endiselt väga aktiivne õpetaja. Tema kogemustepagas ja teadmised muusikast, mängust, pedagoogikast, laste arengust, loovusest ja liikumisest on märkimisväärsed.

Kui Solvik kooli ajalugu ulatub 80-ndatesse ja on tihedalt seotud waldorfliikumisega Järnas, siis „intuitiivpedagoogika“ silt tekkis pealkirjaks Pär Ahlbomi ja Merete Lövlie täiskasvanute kursusele Saksamaal ja Hollandis. Ambitsioonikas sõnade konstruktsioon tekitab siiani elavaid diskussioone. Põhiliselt ilmselt seetõttu, et mõiste „pedagoogika“ omab erinevates kultuuriruumides sisuliselt erinevaid tähendusi[1] ja intuitsiooni käsitlemine on ratsionaalsest haridusdiskursusest sootuks välja tõrjutud.

Intuitiivpedagoogikast või „Solviki pedagoogikast“ on raske midagi paari sõnaga kirjutada, sest tegemist on tavapedagoogikast kardinaalselt erineva lähenemisega. Põhilisteks märksõnadeks, mida esile tõstaksin on: mäng, kehalisus, vaimsus, loodus, kommunikatsioon, loovus, autentsus, olemisrõõm ja otsustamisvabadus (autonoomia).

Hiljutisest vestlusest Pär Ahlbomiga jäi kõlama mõte: „Liiga sageli kasutame valmismetoodikaid – seda kuhu peaksime ise välja jõudma –  sest tahame midagi kindlapeale kiiresti saavutada. Selle asemel, et riskides eksida otsiksime oma teed – seda mis teeb kasvatusest kunsti, muudab ta elavaks – lepime kohmaka kopeerimisega.“

Minu arvates annab see mõte ilmekalt edasi tänapäeva ühiskonna kõige pakilisema küsimuse. Loovus ja julgus leida oma tee ei ole pelgalt koolide või õpetajate jaoks oluline teema, vaid see puudutab meid kõiki olenemata meie erialast või haridustasemest. Massiline valmiskauba, – teenuse, -meeleolu tarbimine on inimkäitumise ülimalt loomulikuks osaks muutunud. Meil  ei olekski justkui aega järele mõtlemiseks ja proovimiseks. Kõik peab tulema kohe, olema siin ja praegu kättesaadav, lihtsalt mõistetav, mõõdetav ja efektiivne. Selline kiirustamine ja loomingulise vabaduse puudumine aga tähendabki elurõõmu, elujõu kadumist.

Intuitiivpedagoogika kursustest

Intuitiivpedagoogika kursustel Rootsis Solvikis saab kolmeaastaste tsüklitena Päri Ahlbomi ja teiste kogenud Solviki õpetajate käe all õppida, kuidas jäljendamisest vabaneda ning leida üles mängulisus, loomisrõõm – julgus olla sina ise. Paljud eestlased on teekonna Rootsimaale korduvalt ette võtnud. Tänaseks on Eestis ehk paarsada inimest, kes intuitiivpedagoogikaga on rohkem või vähem tutvunud. Kõige enam on olnud inimesi, kes on seotud Eesti waldorfkoolidega, aga osalenud on ka ärimehi, koolitajaid, muusikuid jt.

Septembri viimasel nädalavahetusel on Solviki õpetajad Pär Ahlbom, Sinikka Mikkola (Werbeck-laul) ja Merete Lövlie (maalimine) esimest korda üheskoos Eestis. Ilmselt on paljud intuitiivpedagoogikast või Solvikist üht-teist kuulnud. Nüüd on huvilistel võimalik mängudes, harjutustes ja vestlustes ise osaleda. Intuitiivpedagoogika kogukonnale Eestis annab see võimaluse taaskord kokku saada ja üheskoos harjutada.

Loe lisaks: www.intu.se Intuitiivpedagoogika koduleht, evelintamm.posterous.com Intuitiivpedagoogika päevik inglise, rootsi ja saksa keeles

[1] Rootsis on kasvatusteaduste osakonna asemel ülikoolides pedagoogika osakonnad, kooliajaloo õpikute tiitliks kirjutatakse pedagoogikaajalugu. Sõna „pedagoogika“ tähendus on palju laiem, kui meie saksa ja nõukogude traditsioonist pärit pigem üld-didaktika valdkonda puudutav arusaam.