Allikas: pixabay.com
Sisuturundus
Viimastel kümnenditel on regionaalarenu mõttes enim muutunud Eesti külaelu. Linnastumine, noorte lahkumine ja tehnoloogia areng on pannud paljud ennustama traditsioonilise külakogukonna lõppu. Ometi näitavad mitmed Eestimaa asulad, et kogukondlik vaim pole kuhugi kadunud. See kohanes lihtsalt uue ajaga.
Setomaa
Setomaa piirkond on imetabane näide kogukonnast, mis on suutnud end ka kõige keerulisemates oludes käimas ja koos hoida. Kuigi ajaloolise keskusena peetakse Petserit, on tänapäeval kogu Setomaa kogukonna südameks kujunenud Värska alevik. See muutus ei juhtunud üleöö. Nõukogude Liidu lagunemine ja sellele järgnenud piiride tõmbamine lõikas läbi ajaloolised sidemed, sundides setosid leidma uusi viise oma kultuuri säilitamiseks.
Setod on näidanud, et kogukond ei sõltu ainult geograafiast, vaid see elab inimeste südames ja tegudes. Setod on säilitanud oma keele, laulutraditsiooni ja kombestiku. Leelo-koorid koguvad endiselt inimesi kokku, seto külapühad meelitavad külalisi üle Eesti. See pole mingi museaalse eksponaadi säilitamine klaasi taga. Tegemist on elava, areneva ja kohaneva kultuuriga.
Kodukandi liikumine
Eesti külaliikumine Kodukant on viimase kahekümne aasta jooksul muutnud arusaama sellest, mida tähendab olla külakogukond 21. sajandil. Regulaarselt ilmuvad uudised erinevatest piirkondadest, kus kohalikud elanikud võtavad initsiatiivi oma kätesse. Olgu selleks siis külamaja renoveerimine, kohaliku festivali korraldamine või lihtsalt ühine talgupäev. Inimestes on endiselt soov kuuluda millegi endats veidi suurema juurde.
Eriti huvitav on märgata, kuidas traditsioonilised hajaasustusega külad on hakanud kasutama kaasaegseid tööriistu. Facebooki-grupid, külade veebilehed ja isegi mobiilirakendused on osad kogukonna igapäevaelust. Sarnaselt setodele pole kogukond seotud kindla vormiga. Oluline on sisu ja inimeste soov üksteisega suhelda.
Keskkonnateadlikkus kui uus ühendav jõud
Viimastel aastatel on tekkinud uus kogukondliku aktiivsuse vorm, mida tuntakse keskkonnakogukondade liikumine. Kohalikud elanikud on hakanud üha enam seisma oma kodumetsa ja looduskeskkonna eest. Keskkonnaühendused kirjeldavad mitmeid juhtumeid, kus just kogukondlik surve on aidanud kaitsta kohalikule elanikkonnale olulisi puhkealasid ja metsi lageraie eest.
See pole lihtsalt NIMBY-mentaliteet (ingl not in my backyard). Protesti taga on sügavam arusaam sellest, et kohalik keskkond ja kogukond on lahutamatult seotud. Kui kaob mets, kus lapsed mängisid ja täiskasvanud jalutasid, kaotab midagi ka kogukond ise.
Digitaalne külaplats ja uued võimalused
Huvitaval kombel on tehnoloogia, mida paljud pidasid kogukonna lõhkujaks, saanud väikeasulates hoopis selle tugevdajaks. Kui füüsiline koosviibimine on muutunud keerulisemaks, pakuvad digitaalsed platvormid sobivaid alternatiive. Isegi vanemad külaelanikud teevad videokõnesid ja kasutavad sotsiaalmeediat.
Mõnes mõttes on see isegi laiendanud kogukonna mõistet, sest nüüd saavad ka need, kes on kaugemale kolinud, endiselt külaelust osa võtta. Kogukonnale ei ole aga kohane kohtuda pokkerilaua taga.
Eesti külad pole kadunud
Eesti külad on lihtsalt muutunud. Kogukond ei tähenda enam tingimata seda, et kõik tunnevad kõiki ja käivad sagedasti üksteisel külas. Tänapäevane kogukond võib olla hajusam, digitaalsem ja vabatahtlikum. Oluline on, et kogukonna tuum ehk inimeste soov kuuluda, jagada ja koos midagi luua, on endiselt alles. Säilivad just need külakogukonnad, mis suudavad hoida tasakaalu traditsioonide säilitamise ja kaasaegse elu nõudmistega kohanemise vahel.
Kogukond pole abstraktne mõiste, vaid elav organism, mis kohaneb ja areneb ajaga. Olgu selleks siis Setomaa kultuuriline vastupidavus, Kodukandi aktiivsed külad või keskkonnateadlikud kogukonnad. Igaüks neist tõestab, et inimeste vajadus kuuluda ja koos tegutseda pole kuhugi kadunud.
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!