Fotogalerii
Marko Nuut tervitab Sindi muuseumisse sisenejaid Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna piduliku lipuga auvalves seistes. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Eesti Lipu Seltsi Sindi osakond meenutas 27. novembril Sindi muuseumis Vabadussõja algust mõtiskluste, mõtteterade ja väikese meelelahutusliku kavaga.
Muuseumisse sisenejaid tervitas Marko Nuut Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna piduliku lipuga auvalves seismisega. Kristiina Anufrieva tänas seltsi Sindi osakonna nimel kohale tulnuid, kelle jaoks on meie kodumaa ajaloo mälus säilitamine tähtis. „28. novembril möödub 107 aastat Vabadussõja algusest. See on päev, mille juurde me ikka ja jälle tagasi tuleme austusest nende inimeste vastu, kes meie Eesti, meie rahva, meie kultuuri nimel oma elu andsid,” lausus õhtujuht Kristiina õhtutundi alustades.
Andke mulle piisavalt medaleid ja ma võidan kõik sõjad, mis vaja
Kava järgi pidanuks meenutusõhtu avama paljude Sindi inimeste poolt armastatud õpetaja, sõber, ajaloolane, Sindi linna ja Paikuse aukodanik Lembit Roosimäe. Kuid alati ei kulge meie ootused hästi kavandatud tahtmiste joonel. Nii paluti viimasel hetkel kava muutes Lembitu aset täitma tema õpilast Marko Šorinit. Sissejuhatuseks viitas ta tuntud väejuhile ja Prantsuse keisrile Napoleonile, kes on öelnud: „Andke mulle piisavalt medaleid ja ma võidan kõik sõjad, mis vaja!” Tema sõnavõtu sisuks olid aurahad. Vabadussõja ajal asutati „Vabadusrist”, kolme liigiga, mis jagunes omakorda kolmeks jaoks. Neid jagati sõjaliste teenete, isikliku vapruse ja tsiviilteenete eest. Kokku jagati välja 3224 „Vabadusristi”. „Ainsana pole neist üheksast välja antud teise liigi esimest järku, vere risti isikliku vapruse eest. Nii vaprat meest ega naist vabadussõja ajal esile ei kerkinud, kellele võinuks selle anda.” Lühidalt peatus Marko ka Läti Karutapja ordenil (Lāčplēša Kara ordenis), mis on Läti Vabariigi sõjaline autasu, aga tutvustas põgusalt teistegi riikide autasusid. Marko sõnul oli tal autasude karbi valikus üks ilusamaid Belgia orden, Leopold esimese ohvitseri orden. „Samuti saadud sõjalise vapruse eest.” Õpilaste poolelt oli kuulamas suur autasude huviline Kevin ja kuna ta oli hästi esinduslikult riietunud ülikonda, siis riputas Marko selle kauni Belgia ordeni lühikeseks viivuks noorhärra rinda. „Ma pole mitte kunagi varem kellegile sellist autasu rinda kinnitanud, pole ka ise saanud,” rääkis Marko…
Muusikalise etteaste tegid Ebe-Triin Reinsalu torupillil ja Grete Reinsalu viiulil. Seejärel viskusid põrandale hundiratast veeretavad Sindi gümnaasiumi õpilased. Akrobaatiliste harjutuste juhendaja on õpetaja Kauri Mitt.
Ma arvan, et nii nagu teevad Lembit ja Eneli, lastes ajalool ise endast läbi minna, ainult nii saab päriselt osa ajaloost
Järgnevalt sai sõna teine Marko – Marko Nuut, kes hilissügise jahedusest hoolimata oli äsja seisnud paraadukse kõrval lipuvalves, inimene, kes Kristiina sõnul oskab alati vaadata ja tegutseda südamega. Tema sõnavõtt oli sügavalt mõtisklev ja ennast analüüsiv, mis kutsus kohalviibinud seltskonda kaasa mõtlema. Marko tunnistas, et vastupidiselt eelkõnelenud Markole puudus tal pikka aega vähimgi huvi ajaloo vastu. Kõik muutus Sindi gümnaasiumis siis, kui ta puutus kokku austatud õpetaja Roosimäega. „Ta suutis selle, minu jaoks, tuima tüki teha põnevaks! Kasvõi sellega, et kui kõik olid muutunud uniseks, viskas ta nalja ja kõik virgusid uuesti. Ja tema lood tema endaga, päris elust endast – need tekitasid selle huvi.” Marko meenutas, et väga eriliselt hakkas n.ö. lumepall veerema siis, kui ta liitus õpetaja Eneli näiterühmaga. „Ma arvan, et nii nagu teevad Lembit ja Eneli, lastes ajalool ise endast läbi minna, ainult nii saab päriselt osa ajaloost.” Marko mõtisklus keskendus patriotismile, mis ei olene valitsuste otsustest, mis rahvale ei pruugi sageli meeldida. Valitsused tulevad ja lähevad. Aga Marko peab eestlaste eeliseks vähest rahvahulka, kes suudavad väiksena kriitilistel hetkedel paremini koonduda.
Mida mina saan täna Eesti heaks teha?
Mõneti Marko mõttelõnga edasi kerides sai oma arvamust avaldada Sindi gümnaasiumi hästi arvukalt esindatud näitering. „Nad on alati kohal ja annavad endast kõik,” tutvustas Kristiina õpetaja Eneli Arusaare, samuti Sindi aukodaniku [Marko Šorini osundus laste küsimusele: miks on Eneli portreefoto muuseumis nähtaval kohal], juhendatud tublisid õpilasi. Valitud teemaks oli „Mida mina saan täna Eesti heaks teha?”
Kordamööda astuvad Sindi gümnaasiumi näiteringi õpilased sammukese ette poole ja ütlevad, mida nad saaksid täna Eesti heaks teha. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Järgnevalt on ära toodud üsna juhuslikul valikul õpilaste mõtted lühikeste lausekatketena: „Ma loen raamatuid, et olla intelligentne ja kaaslastel oleks minuga mõnus vestelda. Mul on Eestis head sõbrad, keda ma saan usaldada, ma olen ka ise hea sõber. Mulle on väga oluline, et ma oskan eesti keeles õigesti kirjutada. Tänu minule on eesti keel veel alles: ma osalen Pärnumaa etlejate konkursil, seal ma loen eesti legende ja muistendeid. Ma tean Lydia Koidulast kõike. Mina olen ukrainlane [Eva Savka] ja käin eestikeelses koolis ja õpin eesti keelt, käin kõigis Sindi gümnaasiumi huviringides (pälvis kohalviibinutepoolse heakskiitva suure plaksutamise). Mina käin näiteringis, et õppida eesti keelt paremini rääkima. Kõik püüavad teiste moodi elada, aga mina ütlen: ole see, kes sa oled.
Õhtu viimases osas paluti kõiki kohalviibinuid suunduda muuseumi pere poolt pakutavasse teelauda. Sealgi sai veel veeta üheskoos huvitavaid ja toredaid hetki.
Samal teemal:
