Arvamus
Laev, millele Omar ja Iba, Šami ja Rana, Joosep ja Aime ei pääsenud, sest kapten pidas aluse ohutust kõige tähtsamaks! Foto: Urmas Saard / Külauudised
Joosep Tammo
23. juulil rääkis Joosep Tammo Youtube keskkonnas mõtisklevalt Eestimaa südamest ja meenutas tänavuse juulikuu kolmanda laupäeva lämbet hommikut. Küsimuseks tõstatus valik sellest, kuhu minna, mida ette võtta?
Kihnu saar reklaamis ennast ainsa hobusega. Kui selle saarelt leiad, saad tasuta ratsutada. Nii me siis teele asusime. Omar ja Iba Süüriast kahe väikse tütrega ja mina abikaasaga. Kuid Munalaiu sadamas olime esimesed kes praamile ei mahtunud. Praam oli rahvast pilgeni täis ja kapten ohutuse osas täpne. Pettumus oli suur, aga Omar leidis, et ju on see siis Jumala tahtmine.
Kuhu nüüd? Siis meenus korraga, et täna on ju ka Mihkli laat. Läheme vaatame, mis seal toimub. Mis see pool tundi sõitu ikka on? Kui Mihkli kiriku torn paistma hakkas, läks liiklus üha tihedamaks. Lõpuks oli auto autos kinni kuni jõudsime hiigla väljani, kus oli kümnetes ridades pargitud oma 700-800 autot. Õhtul lugesin, et sellel päeval oli Mihkli külas, kus muidu elab 20 inimest, käinud 10 000 laadalist. Parkimispilet ostetud saime meiegi koha. Pärast pikka vantsimist jõudsime laadaplatsini. Sattusime sinna just sellest otsast, kus müüdi igasugust vanakraami: roostetanud saage, kirveid, vikateid, nõukogude sõjaväevormi, kõigi Eestit valitsenud võimude rahatähti – ühesõnaga kõike, mis kusagil kuuri nurgas või pööningul on vedelema jäänud. Tõeline paradiis vanavara kogujaile.
Pärnu kirjanik ja kirjastaja Margit Peterson (paremal) koos oma poja Germo ja muusiku Eve Pärnsaluga Mihkli laadal. Foto: Heiki Peterson
Varsti paistis esimene jäätisekiosk, siis juba mõned saia, leiva, pirukate ja suitsuliha ning vorsti letid. Pisut edasi vanu ja uusi riidemoode kuni ühe uhiuue traktorini välja. Siis saabus meie väikeste tüdrukute, Šami ja Rana selle päeva kõrghetk, keset laada melu istus ringis grupp pisikesi, kes kõik tahtsid halli küülikut paitada. Seal oli veel pärlkanu ja teisigi väikseid huvitavaid olendeid.
Küülik paitatud, suundusime kiriku poole. Ütlesin, et see on pühendatud peaingel Miikaelile, just sellele, kellest Koraaniski on juttu. Omar proovis veel vibu lasta. Viimased lasud läksid juba peaaegu pihta, millepeale lapsed hüüdsid rõõmsalt isale “Bravo, bravo“. See oli Omari kõrghetk. Ütlesin, et lähme ka kirikust läbi. Saab pisut varju ja ehk istudagi. Aga võta näpust, ka kirik oli rahvast täis. Oli kontsert. Keegi noormees istus altari ees toolil, mängis kitarri ja laulis. Küsisin kirikuteenrilt, vanalt proualt: kas siin on igal pühapäeval teenistus? Ta vastas kurva näoga: “Ei. Ainult kaks korda kuus. Õpetaja on meil soomlane Kari Tynkynen.” Kuna me kiriku eestkojast kaugemale ei mahtunud marssisime läbi tolmuse ja kuuma laadamelu taas oma auto juurde.
Teel arutasime Omariga, kus asub Eestimaa süda. Ütlesin, et olime ju muiste Mereäärse maa pealinnale Soontaga linnusele väga lähedal. Mihkli kihelkond oli muiste Soontaga kihelkonna kristlik mantlipärija. Ja laadadki on siin olnud kuulsad. Tõsi, vanasti müüdi siin hobuseid, lehmi, käsitööd, riidekraami, puitnõusid ja sepiseid. Nüüd rohkem vanakraami. Vähemalt meie sattusime laadale just sellest otsast.
Poole tunni pärast maandusime väsinult Pärnu lähedases bensiinijaamas uhkesse sööklasse. Siingi oli pikk järjekord, aga vähemalt konditsioneer töötas ja lastel lõbus mängunurk. Koju jõudes jäi midagi veel kripeldama. Kus siis ikkagi on eestimaalaste süda? Kas laadal? Või kirikus? Briti sotsioloog Colin Campell on öelnud, et kaasaegne tarbimisühiskond pole siiski päris materialistlik. Ostes mitmesuguseid erineva tähendusega kaupu loome oma mina. Kui vanasti defineeriti end “religiooni” või “rahvuse” kaudu, siis nüüd läbi isikliku maitse ja kaubavalikute. Rämpskaup kuuluvat aga mitmekesisuse juurde. Tundsin, et päevast väsinud peaga läksid mõtted juba liiga keeruliseks. Jeesus ütleks aga lihtsalt: “Ärge koguge aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad.” [Mt 6:19] Selliseks kujunes meie suvine laupäev. Kihnu ainus hobune jäi leidmata, kuid halli küülikut said lapsed siiski silitada. Loodame, et leiame Omariga ka ükskord Eestimaa südame üles!
Allikas: vaata ja kuula YOUTUBE kanalilt