Fotod
Isabell Maripuu, Memento Pärnumaa ühenduse liige, Pärnu Leinapargis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Tänasel juuniküüditamise mälestuspäeval seisid Pärnu Leinapargi leinakivi juures auvalves Kaitseliidu Pärnumaa maleva relvastatud võitlejad, nendega samal joonel leinavalves Pärnumaa gaidid ja skaudid Eesti Lipu Seltsi leinalippudega.
Pärjad ja lilled Pärnu Leinapargis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kogunemine algas Eesti hümniga, mille järel lausus päevakava seadja Isabell Maripuu, Memento Pärnumaa ühenduse liige, Viljar Ansko loodud värsi sõnadega: „Need on meie esivanemate varjud – / pikas rivis käimas Toone teid … / nende ohvriveri läbi aja karjub: / ärge unustage meid!“
Ta meenutas, et neljakümneesimese aasta juunis toime pandud Eestimaa poegade ja tütarde tapmisest ja küüditamisest möödub 84 aastat. „Neid, kes viidi sellele pikale teele ei kuhugi, kes selle koleduse pidid läbi tegema, on täna meiega väga vähe, sest vaid pooled neist jõudsid elusana tagasi kodumaale ja neistki on nüüdseks juba enamus lahkunud. Aga hea, et on inimesi, kes mäletavad, kes tulevad sellel päeval siia, et mälestada meie kaasmaalasi.” Ta palus kõiki väheseid kohalviibinuid leinaseisakule.
EELK Pärnu praostkonna praosti ja Eliisabeti koguduse õpetaja Toomas Nigola.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Järgnes EELK Pärnu praostkonna praosti ja Eliisabeti koguduse õpetaja Toomas Nigola järelehüüe hukkunuile.
Laulis Kunstide kooli õpilane Mirt Matilda Sofi Kirss, kelle suus kõlas Arne Oidi “Laul verelilledest”. Luuletusi luges Pärnu Koidula gümnaasium õpilane Loore Lee Allmaa. Hiljem laulis sama õpilane veel “Siin ta on, see minu kodu”, sõnad Leelo Tungal, muusika Piret Rips-Laul. Sageli neil kurbadel päevadel kohal olnud Vana-Pärnu kultuuriseltsi ansambel Hõbene Taimi Laituse juhatusel laulis rahvaliku laulu „Kawe kelder“ ja Lydia Koidula sõnadele Rein Rannapi laulu „Eesti muld ja eesti süda“ ning lõpu poole veel kolm rahvalikku laululu: „Ma tahaksin kodus olla“, „Mu isamaa armas“, „Selle suve laul“.
Mälestuspäeva juht esitas küüditamise kohta teada olevaid fakte, dokumente, nimesid ja sidus mälestusi minevikust tänase päeva ohtudega.
Isabell Maripuu, Memento Pärnumaa ühenduse liige, Pärnu Leinapargis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
14. juuni esimestel tundidel klopiti üle Eesti tuhandete kodude ustele. Ukse taga seisid julgeolekumehed relvastatud sõduritega. Mitte milleski süüdi olevad pered aeti üles ning tehti teatavaks, et nad saadetakse Eestist välja. Ei aidanud vanemate ahastus ega laste nutt. Kõik nad aeti autodele ning viidi raudteejaamadesse, kus ootasid loomavagunid. Järgnes pikk tee Siberisse… Just siin oli üks neist raudteejaamadest, kõneles Maripuu.
Juuniküüditamisele määratute arv oli 14 471, tegelikkuses küüditati juunipäevil 10 861, asumisel suri 5 174. Kui 49. aasta küüditatutest ei naasnud kodumaale iga kümnes, siis 41. aastal iga teine inimene ei tulnud enam kunagi tagasi kodumaale ning pidi jääma võõramaa mulda.
84 aastat hiljem Pärnu Leinapargis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Suurem osa ohvritest, olles üles kasvanud õigusriigis, lootsid, et nende arreteerimine on põhjendamatu ning varem või hiljem tehakse seaduslikul teel kõik asjaolud kindlaks. „Kujutan selgelt oma vaimusilmas, kuidas tuhanded ehmunud inimesed laaditi loomavagunitesse, kuidas nende peades keerles vaid üks mõte – kuhu, miks, mille eest … see ometi peab mingi eksitus olema! Siis nad veel ei teadnud, et pooled neist ei näe enam kunagi oma kodumaad, oma kallist Eestimaad.
Need lootused kustutas karm reaalsus Siberis. Juba esimestel kuudel hakkasid sundasumisele Venemaale määratud naised, lapsed ja vanurid mõistma, et nad on tegelikult mõistetud surma, näljasurma,” kõneles Maripuu.
Pärnu Leinapargis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Järelevalvet teostama määratud küla komandandid sundisid inimesi andma allkirja selle kohta, et nad on kui sotsiaalselt ohtlik “element” mõistetud kahekümneks aastaks eriasumisele etteantud elukohta ja komandandi loata külast lahkumist loetakse kuriteoks, mille eest karistatakse kuni 20-aastase vanglakaristusega. Kui julgemad naised püüdsid protestida või küsimusi esitada, said nad komandandilt vastuseks jõhkra, hiljem palju korratud sõnumi: “Siia te kõngete niikuinii ja kuuli teie jaoks raisata pole vaja”.
Haiguste ja nälja tagajärjel algasid väikelaste surmad juba teel ebainimlikes tingimustes loomavagunites. Vaguni pind oli 17 m2 ja inimesi paigutati sellesse keskmiselt 22.
Eriti massilised olid näljasurmad 1941/1942 talvel, surid nõrgemad, suri väga palju lapsi.
Lipuvalve Pärnu Leinapargis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Inimesed surid hiljemgi. „Olen arhiivis lugenud oma vanaema Charlotte palvekirja Boris Kummile, kes oli tollal stalinliku terroripoliitika peamisi teostajaid Eesti NSV-s (Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar). Ta palus 1948. aasta juunis, et tal lubataks naasta Eestisse surema, sest ta on väga haige, lähedased on surnud ja ta väga tahab saada maetud Eestimaa mulda. Palvekirjal tempel „OTKAZANO“, ilmselt oli palvekirju tuhandetes, et oli selleks isegi tempel valmistatud. Vanaema suri paar kuud hiljem, augustis.”
On neidki, kes ütlevad, et mida te seda vana asja ikka ja jälle meenutate, vana haava lahti kisute. Vaadaku, mida Venemaa teeb juba üle kolme aasta Ukrainas, 21. sajandil, keset Euroopat, ja kuidas kõik vanad õppetunnid on kaduma läinud, ununenud ning me ei suuda agressorit peatada.
Maripuu arutles: „Kui juhtub midagi halba, võtan ennast kokku ja püüan probleemi lahendada, mitte heituda, aga mõned nädalad tagasi, tuli korraga kaks sõnumit uudistes, mis pani mind masendusse langema. Tean, et meil on vaenulik naaber, Venemaa, aga ikka sügaval südames loodan, et ehk seal ka kunagi midagi muutub, aga ei. Putinistid taastavad Moskva metroos Stalini kuju ja vene rahvas viib oma hardumuses selle jalamile lilli, põlvitab, nutab õnnest. No mis rahvas see on, kui nad oma timukat nii armastavad. Üksnes kolmekümnendate lõpus lasi ta tappa üle 3 miljoni venelase, veel säilinud revolutsiooni ja sõjaväe eliidi, mille tõttu, ilmselt, suutsid saksa väed nii edukalt miljoneid venemaalasi sõja algaastail tappa. Järeldus: vene rahvas ei muutu kunagi ning jääb alati suureks ohuks Eestile.”
Vana-Pärnu kultuuriseltsi ansambel Hõbene Pärnu Leinapargis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Ja jätkas oma pika aruteluga: „Teades seda astusime NATO-sse, sest seal on suur, võimas, rahu kaitsja USA. Aga siis uudistes pilt Trumpist, kes kohtub LAV-i presidendi Ramaphosa’ga ning süüdistab teda genotsiidis, näidates pilte hoopis Kongost, ajades need riigid sassi. No ma saan aru, et ta ei salli Ukraina presidenti Zelenski’t, süüdistab teda, väikese riigi juhina sõja alustamises suure riigi Venemaa vastu. Aga tundub, et Trump on idioot kõiges. Jaa, jaa, ütlen selle sõna välja, sest keegi peab ju ütlema, et kuningas on alasti. See tähendab, et Ameerika ehk NATO kaitsele meil lootust pole. Trump teeb oma sõbra Putiniga kasuliku diili ja müüb meid maha. Pealegi, NATO peasekretär ütles alles mõned päevad tagasi, et Venemaa on oma sõjatööstuse nii hästi käima saanud, et suudab toota laskemoona kolme kuuga sama palju kui kogu NATO aastaga.”
Koidula gümnaasium õpilane Loore Lee Allmaa Pärnu Leinapargis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Maripuu arvates ei saa kahjuks loota ka Euroopale, sest ühest küljest mõistetakse, et sõda võib tulla meie õuelegi, kuid sõjaliselt ikka loodetakse USA-le ja ilmselt oma sõjalise nõrkuse tõttu vastikult lipitsetakse eelpool mainitud idioodi ees. „Samas on Euroopal ikka veel Venemaaga seotud suured äritehingud, millest ei taheta loobuda ehk taas äri ennekõike. Ning kõigele sellele lisaks veel sisevaenlased, kes ütlevad mulle otse televiisorisse (9. mai AK), et ta on Venemaa patrioot!”
Nii järeldabki Maripuu: „Seega, kraabi endale auk ja tõmba muld peale, vaba Eesti lõpp on lähedal … aga siis … meenus mulle minu ema, kes saadeti kümneselt Siberisse, kes põgenes sealt 1945ndal aastal, kes saadi siin 1950ndal kätte ja saadeti tagasi, nüüd juba läbi seitsme vangla, lõpetades Tomski vanglas, kus jäi seal ainsana oma perest ellu, kes tuli kohe pärast loa saamist Eestisse tagasi, kes elas ja töötas võõrvõimu kiuste Eesti heaks, et püsiks eesti keel ja meel, kes jõudis ära oodata, et Eesti oleks taas vaba.”
Kaitseliidu Pärnumaa maleva staabiülem major Aavo Väljak Pärnu Leinapargis.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Siin istuvad need minu inimesed, kellest enamus on selle teekonna läbi teinud. Järelikult, ükskõik, kes meid ka ei anastaks, hävitaks, peab teadma, et see kangekaelne, töökas rahvas jääb püsima, jääb püsima oma kultuuri ja keelega, vaatamata sellele, kes tema maa on hetkel vallutanud, leiab Maripuu kõigele vaatamata lootusrikkalt.
Pärja asetamisel võtsid sõna Pärnu Linnavolikogu esimees Siim Suursild, Kaitseliidu Pärnumaa maleva staabiülem major Aavo Väljak ja mitmed teisedki. Pärja asetas ka Maie Pitsal Pärnumaa Naiskodukaitsest. Samuti osalesid pärgade, lillede ja küünalde asetamise ja sõnavõttudega erakondade ERK, EKRE, Eesti 200 ja Reformi esindajad.
Jüri Kask Pärnu Leinapargis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
1940. aasta ajaloolistele faktidele viitava kõne pidas Jüri Kask Eesti Sõjameeste Pärnu Ühendusest. „Täna, 85 aastat tagasi toimus Eesti õhuruumis Soome lahe kohal Keri saare lähedal Nõukogude Liidu pommitajate terrorirünnak, mille käigus leidis aset Soome reisilennuki Kaleva allatulistamine,” rääkis Kask ja meenutas teisigi punaväelaste sooritatud õudusi. 22. juunil avatakse Eesti Sõjameese Mälestuskirikus mälestusplaat allatulistatud Kalevale. Kask on ka see mees, kes aastatest aastatesse rõhutab vajadust kaasata sarnaste tänaste ürituste korraldamisse järjest rohkem noori. Seda eriti ajal, mil eakate Siberis käinute hulk väheneb üha enam.
Pärnu Memento pärja ja sõnavõttudega seisid leinakivi ees Kirsti Portnov ja Lembit Peetri.
Samal teemal:
84 AASTAT TAGASI ALANUD JUUNIKÜÜDITAMINE JÄTTIS ÜLE PÕLVKONDADE ULATUVA HAAVA