Tähti Lehtsaar ja Tõnu Lehtsaar vastamas Dave Kaljuste küsimustele. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Toimetanud Urmas Saard
Pärnu Saalemi Vabakogudusel on tavaks üldise jumalateenistuse lõppedes korraldada kuni paarikümne minuti pikkune usutlus oma külalistele. 25. mail oli Pärnus professor emeritus Tõnu Lehtsaar ühes oma abikaasa Tähti Lehtsaarega. Mõlemalt kuuldi vastuseid, mis mõnel juhul üllatasid isegi nende lähemaid teelisi.
Dave Kaljuste. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kust olete pärit, kelle lapsed?
Tähti: Mina olen pärit Tallinnast, Pääskülast, üles kasvanud Oleviste koguduses.
Tõnu: Sündinud ja kasvanud Tartus. Minu vanemad pärit Kasepää külast Mustvee lähistelt Peipsi äärest.
Kuidas saite päästetud?
Tähti: Minu ajal toimusid pühapäevakoolid kodudes, sünnipävade nime all ja teistel perekondlikel sündmustel. Ühel pühapäeva korral oli kohal Teedy Tüür [toimetaja märkus: Philipp Theodor “Teedy” Tüür (1930 – 2005), eesti metodisti vaimulik, kunstnik, luuletaja, aforist, helilooja Erkki-Sven Tüüri isa]. Vestlus läks jumalalapseks saamisele. Olin siis kaheksa-aastane ja koju minnes tundsin, et süda on puhas ja kerge. See oli minu pöördumise hetk. Aga sellist üleandmist tuli veel hiljemgi ette.
Olin siis üks nendest
Tõnu: Mina tegin oma päästepalve 1973. aastal Orajõel, Pärnust Häädemeeste poole minnes. Seal toimus koguduse noorte laager, kus küsiti, kes tahab oma elu Jeesusele anda. Olin siis üks nendest. Minuga oli veel Meelis Allsalu. Teine oli Külvi Kähr, kes elab nüüd Saksamaal.
Kuidas on teid kasvatatud?
Tähti: Nagu mainisin, olen pärit kristlikust kodust. Selles vaimus on mu lapsepõlv kujunenud, pean seda suureks väärtuseks. Sealt on üht-teist oma ellu kaasa võetud.
Tõnu: Mina olen samuti kasvanud kristlikus kodus. Minu isa oli Mustvee Luteri koguduse liige ja ema Tartu Kolgata baptistikoguduse liige. Kasvatus oli jumalakartlik, hästi avatud kristlik kodu, kus käis palju külalisi.
Kuidas olete ise oma lapsi kasvatanud?
Tähti: Meie laste kasvades ei olnud eriti sellist suurt kirjandust, mida lugeda. Kasvatasime Jumala abi ja intuitsiooniga. Väga suuri piire ei seadnud, aga ikkagi palvevaimus, armastuses ja hoolimises. Nad kasvasid normaalseteks inimesteks.
Tõnu Lehtsaar. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Tõnu: Tähti oli kodus, kuni lapsed said täisealiseks. Meil oli ka see küsimus Tähti puhul, kas minna õppima ja mida? Mõni kuu enne seda kui ta lõpetas magistriprogrammi kultuurijuhtimises Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias, sai ta vanaemaks. Kõik sai tehtud, aga mõnevõrra teises järjekorras. Aga oli üks hetk, mis mulle hästi oluline: kui meie vanem poeg abiellus, ütles ta oma sõnavõtus, et talle oli tähtis, et ema oli alati kodus. Selles heitlikus ja pöörases maailmas on hea, kui on midagi stabiilset.
Mis annid on Jumal teile kinkinud?
Tähti: Ju siis seda muusika andi on. Omal ajal oli kombeks panna kiriku liikmete perede lapsi muusikat õppima. Sai siis niiviisi Jumlat kiita ja leiba ka teenida. Pandi mind ka muusikakooli. Kui ma seda lõpetama hakkasin, siis mul oli küll selline tunne, et kõik asjad ei tule nii loomulikult välja.
õppejõu amet, koolitaja, grillroogade valmistamine
Tõnu: Mina ei oskagi öelda, et mul väga mingit erilist annet oleks, aga see mida ma olen teinud ja teen, see kõik väga meeldib: õppejõu amet, koolitaja, grillroogade valmistamine. Ma ei ole pidanud elus tegema seda, mida ma ei taha või mis mulle ei meeldi.
Mis erialad on teil eraelus ja vaimulikus töös?
Tähti: Muusikat teen eraelus ja muidu ka. Mõnikord on seda liigagi palju.
Tõnu: Mina olen erialalt psühholoog, koolitaja, nõustaja. Aga nüüd selle aasta esimesest veebruarist emeriteerunud, eesti keeles paberitega penskar.
Kui palju palvetate ja veedate aega Jumalaga üksi olles või koos abikaasaga?
Tõnu: Hommikute loeme koos abikaasaga loosungite raamatut [toimetaja märkus: „Vaimulikud loosungid 2025”, Jumala sõna igaks päevaks] See on meil ikka väga palju aastaid olnud. Ja muidu palvetame koos siis, kui väga häda käes on. Aga omaette, ütleme, nii kuidas aeg võimaldab. Koolitustel tuleb elada Narva ja Tallinna hotellides, kus õhtuti on pikalt aega olla ja palvetada. Aga muidu võiks alati rohkem – ja peaks!
Mis imed on teie elus olnud?
Tõnu: Midagi konkreetset ei tule otse ette, sest neid asju on olnud väga palju. Kogu meie elu ongi olnud ime, õnnistatud. Mina olen aru saanud õnnistusest nii, et kui elus on kõik asjad klappinud. Lastest on korralikud inimesed saanud, oleme leidnud koha elus, meil on kõik vajalik olemas.
Mida saate teha koos lastega?
Tähti: Nüüd enam palju ei tee. Mõnikord tulevad külla, on tore. Siis saame juttu ajada. Nüüd siis rohkem lastelastega midagi teha, kasvatada neid.
„Aastate möödudes südamesõprade arv pigem väheneb, aga mitte ei suurene.”
Kui palju on teil tõelisi sõpru?
Tähti [pikk mõttepaus]: Jah, jääb mõtlema. Tegelikult on abikaasa tõeline sõber. Sõbrad on koguduse liikmed ja palvetajad.
Tõnu: Ma tsiteeriksin Ülo Vooglaidu: „Aastate möödudes südamesõprade arv pigem väheneb, aga mitte ei suurene.” Kõik sõbrad, kes minust vanemad või nooremad – nad on ikkagi elu teises poolajas.
Kust tuli sul, Tõnu, mõte õppida psühholoogiat?
Tõnu: Kui ma lõpetasin keskkooli, siis mul oli valik kahe eriala vahel – need olid füüsika või psühholoogia. Mind väga füüsika huvitas. Siis ma otsustasin valida eriala, millest võiks olla ka Jumalariigis kasu. Mõistsin, et ükskõik, mida elu toob, inimestega tuleb alati tegemist teha. Ma ei ole kunagi kahetsenud, et psühholoogia valisin.
Kui raske see tegelikult on?
Tõnu: Ei ole üldse raske, ei ole! Alguses oli tunne, et tean ja oskan kõike, mis inimest puudutab. Aga elu ravis selle pettekujutelma kiiresti välja.
Kuidas sa maandad pingeid, mida see elukutse kaasa toob?
Tõnu: Ega töö väga pingeid ei too. Ühe pinge toob – see on ülesuhtlemine.
Mis teid seob Joosep Tammoga peale ühiste kalastamisretkede?
Tõnu: Oleme sõbrad [toimetaja märkus: Joosep Tammo – pastor emeritus, filosoofia õpetaja Pärnu Sütevaka Humanitaargümnasiumis]. Ühine maailmavaade, jumalatunnetus. Saame ühtemoodi maailma asjadest aru.
Mis mured ja rõõmud on isiklikus elus ja koguduses, kuidas neid lahendad?
Tõnu: Sellele on üldiselt raske vastata, sõltub olukorrast. Ma arvan, et Kolgata kogudusele on Jumal väga palju head teinud. Meil on olnud aastakümneid venekeelne osakond, mis vahepeal kuivas kokku. Praegu käib teenistustel 50 inimest, koosneb vene- ja ukrainakeelsetest kogukondadest. Noorte töö on meil uues hingamises. Toimivad erinevad tööharud. Koguduses ajab üks õnnistus teist taga.
Tähti, mida annab sulle muusika ja laulmine?
Tähti: Muusika on minu elu osa.
Tähti, kuna oled Osvald Tärgi lapselaps, kuidas see sind aitab või mõjutab?
Tähti Lehtsaar. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Tähti: Ega võibolla minu naisansambli liikmed ka kõik ei tea, et ma olen Osvald Tärgi lapselaps. Minu lapselapsed pole Osvald Tärki kunagi näinud, ehk vaid temast midagi kuulnud. Aga on olnud selliseid huvitavaid kogemusi, kui keegi avastab, ehmatab ja vaatab suurte silmadega. Mäletan kodust, et ta ei olnud selline vanaisa, kellele ma sülle roniksin ja kõigest räägiksin. Mäletan, kui mulle abieluettepanek tehti, siis ta oli juba haiglas, palvetasime koos ja leidsime, et see on Jumala tee.
Mida soovite veel elus saavutada või teha Jumalariigis?
Tähti: Nii kaua teeme seda asja, mis meie kätte on antud.
Tõnu: Mina tahan kindlasti teha jooksvaid asju. Kirjutada mõne raamatu. Üks on pooleli. Ühe kohta on idee olemas. Tahaks võtta kristlase häälega ühiskonna asjades sõna, aga see nõuaks rohkem süvenemist.
Mis on teie abielu õnnevalem?
Tähti Lehtsaar ja Tõnu Lehtsaar. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Tähti: Abielu on jagamus. Teineteise austamine. Ei tohi norida.
Tõnu: Abielu on jagamus. Selle jagamine, kes sa oled. Tuleb teist võtta nii nagu ta on. Ära muuda, ole tänulik tema eest, kes Sulle on antud.
Mida on teil veel meile öelda, Saalemi kogudusele?
Tõnu: Hoiame üksteist, hoiame Kristusest kinni.