Arvamus
Rein Koch võtab sõna Tartu rahulepingu sõlmimise aastapäeva kõnkoosolekul. Foto: Erwin Pari
Aldo Kals, Petserimaa sõber
Nagu juba aastaid, korraldavad rahvuslikud jõud 2. veebruari keskpäeval Taaralinnas kõnekoosolekut Tartu rahulepingu sõlmimise puhul. Kahjuks vaikib peavoolumeedia juba aastaid sellest üritusest ja seekord ei tulnud isegi politsei vaatama-kuulama, miks Petseri- ja Ingerimaa lipud seal lehvisid ning mida mikrofonisse puhuti.
Tõnis Lukas võtab sõna Tartu rahulepingu sõlmimise aastapäeval. Foto: Erwin Pari
Ilm polnud seekord kõige karmim ja huvilisi võinuks rohkem kohal olla, aga oli nagu oli. Lipuehtes sündmuspaik ja väärikalt kaunistatud Jaan Poska mälestussein ootas külalisi. Et me ei unustaks, mida tähendab Tartu rahuleping meile ja maailmale, juhtis sellele tähelepanu Eesti, Gruusia, Jaapani, Läti, Moldova, Soome ja Ukraina territoriaalset terviklikkust toetav plakat. Koguneti Petseri kloostrikellade helina ja isamaalise muusika saatel. Siis see ürituse eestvedaja Rein Kochi avasõnadega laual seisnud Petserimaa väikese lipu tagant algaski. Ta meenutas naaberriigi juhi ähvardusi Eesti suunas 105 aastat tagasi , et see rahuleping on ajutine ja andis näpunäited verise tasumistunni teostamiseks.
Läbi aegade on selle ürituse eestkõneleja Isamaa juhtivpoliitik Tõnis Lukas. Nii ka seekord. Ta on vankumatu Tartu rahulepingu toetaja ja sellesuunalise riigireeturlikule tegevusele vastuhääletaja. Seekord juhtis ta tähelepanu meie püha Eesti Vabariigi enamale austamisvajadusele. Et meie riiki mõnikord juhib diktaator või kollaborant või koguni mitte kõige suurema asjatundlikkusega riigimees, selles pole süüdi Eesti vaid need tegelased ise. Tuleb kõrgel hoida Eestit ja tema imelist vabariiki, mis meil kunagi õnnestus luua, kaitsta, kaotada ja uuesti luua!
Kohal oli petserlanna Undina Matteus, kes on tulihingeline oma maakonna ja oma sealse kunagise kodu ja kooli kaitsja. Ta tänas neid, kes mõtlevad siinpool ajutist kontrolljoont tema kodumaakonna peale ega lõpeta enne kui Eesti Vabariik on taasühendatud oma ajutiselt okupeeritu ja annekteeritud ida-aladega. Kõnelejate rivis olid veel Siim Hiedel, Raul Kivi, Ivar Künnapuu ja Indrek Särg. Kõik etteasted olid ühte väravasse – Tartu rahuleping on austamisväärt ja käed eemale need, kelle sõrmed sügelevad selle tähendust kahandama või koguni olematuks tegema!
Undina Matteus ja Rein Koch. Foto: Erwin Pari
Olin ka ise kohal ja ütlesin mõned sõnad. Tervitasin kuulajaid Petserimaa Suveülikooli, Võru vabadusvõitleja Olev Kasaku ja Petserist pärit Eesti Rahva Muuseumi kauaaegse soome-ugri osakonna juhataja Mare Piho poolt. Tänasin võimaluse eest ajaloolise rahumaja juures esineda. Minu tänusõnad kuulusid Eesti Vabadusparteile-Põllumeeste Kogudele, kes seal järeljätmatult seda üritust heatasemeliselt juba aastakümneid järjepanu korraldab. Mul endal oli võimalus anda avalöök 1988. aastal verekoerte, pritsimeeste survevoolikute ja võmmide kaitstud rahumaja piiramisega, kaaslastel aiateibad, mul magnetofon käes. Seekord meenutasin, et viis aastat tagasi ilmus artiklite kogumik „Sajand Tartu rahulepingut 1920–2020“. Mälu värskendamiseks tasub seda huvilistel, eriti aga poliitikutel mõnikord sirvida. Kordasime siis vajadust Eesti merepiir viivitamatult ennistada. See märgiti EV taastamisel rahvusvahelise mereõiguse järgi maha ja see küündis täpselt Soome lahe keskpaika, kus oli vastas sama õigusega meie hõimurahva merepiir (vaba avamerd kitsas lahes polnudki). Taoline olukord kehtis kuni 1993. aastani. Sel ajal käisid aga Saksa-Vene läbirääkimised Nord Streami gaasijuhtme rajamise teemal Läänemere põhja. Selle projekti käivitamisel võis aga takistuseks kujuneda Eesti ja Soome territoriaalveed, kus ilma omaniku loata gaasitoru paigaldamine polnud mõeldav. Küllap liigutati mingeid mõjutusvahendeid ja EV president, keda omaaegses põrandaaluses kirjanduses tunti ka agendinimega Nikolajev, tuli välja „suurepärase“ mõttega tõmmata Eesti merepiir kolm miili tagasi ja soovitada sama ka Soomele, kes seda millegipärast järgiski. Suur osa Euroopast ja Saksamaast langes nii gaasisõltuvusse Venemaast. Tore, et meie Riigikogu on võtnud merepiiri taastamise päevakorda. Kuigi see nõuab vaid suletõmmet, pole sellega veel hakkama saadud. Tartu rahulepingu juurde tulles teame,et idanaaber ei taha sellest midagi kuulda, sest see on häbiväärne ajaloomärk mitmemiljonilise Punaarmee kaotusest nende arvates olematule „kartulivabariigile“. ometi püsib selle rahulepingu najal Eesti Vabariik endiselt de jure territoriaalselt terviklik.
Üks Eesti rahvaliikumise turjal võimule jäänud eilse päeva poliitik rääkis tihti, et tema isiklikult soovis Garbatšovi ja Jeltsiniga arutada Eesti-Vene loogilisemat idapiiri, aga ta tõugati protsessist eemale. Igal juhul soovis värvivahetanud poliitik revideerida Jaan Poska poolt juhitud rahudelegatsiooni 1920. aastal Tartu rahulepingus vormistatud idapiiri. Kindlasti polnud tal aimu, et selle piiri kirjeldasid kohalike olude järgi Petserimaa eestlased, setod ja venelased juba kaks ja pool aastat enne Tartu rahulepingu sõlmimist. Piiri kirjeldus vormistati enne 1. juulit 1917 Petseri vallamajas 73 volitatud isiku allkirjadega oma ametlikus pöördumises Eesti maanõukogu poole sooviga ühineda Eestiga. Paremini kui kohalikud, ei suuda ükski võõras arvestada piiri otstarbekat kulgemist riigikaitselise valvatavuse, tõmbekeskuste, teedevõrgu ja looduslike tingimuste järgi. Siinkohal võib väljendada hämmingut mõne kõrge tiitliga Eesti ajaloolase arusaamast sellest piirist. Kas tasub valada pisaraid nende Ostrovi valla mõne vene küla Eestiga liitmise pärast, sest sealsete talupoegade õnnelik elu stalinistlikul kollektviviseerimisel ja jõukamate küüditamisel jäi ära?
Pole ülearune meenutada sedagi, et kommunistliku legendi järgi muudeti EV piire 1944. aasta suvel ja hiljem vastavalt „töörahva“ soovidele ja rahvusliku koosseisu järgi. Tasub mainida, et mitte üht taolist venemaa kasuks koostatud dokumenti pole tänaseni arhiividest leitud. Küll on olemas Petserist idapool asuva Vilo valla elanike soov olla Eesti koosseisus. Ühtlasi märkus selle kohta, et ENSV ajalehed ja riigiasutused said sel ajal võimudelt karmi käsu kõik Eestit eelistanud avaldused ja pöördumised jäljetult hävitada.
Elagu territoriaalselt terviklik Eesti ja Ukraina! Maha München, Teheran, Jalta ja Podstam. Ei uuele Molotov-Ribbendropi paktile!
Samal teemal:
