Margit Petersoni „Lapse silmadega mees” Rahva Raamatus. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Käesoleva nädala esmaspäeval nõustus Pärnu kirjanik ja kirjastaja Margit Peterson kohtumisega Port Arturi kaubanduskeskuse Rahva Raamatu naabruses asuvas kohvikus Piano, et vestelda ja vastata küsimustele. Mardipäeval sai tema kirjastus kaheseks, aga huvi kirjutamise vastu tekkis juba neljaselt. Jutuajamisel üllatas Margit mitme asjaga ja üht-teist sai sellest üles tähendatud, midagi jäi siiski ka saladuseks.
Hiljuti jõudis lugejate näppu „Lapse silmadega mees”, mis on mõtteline järg sinu eelnevatele raamatutele “Virtuaalmees”, “Röntgennägemisega mees”, “Mustade silmadega mees”, “Roheliste silmadega mees” ja “Šamaani silmadega mees”. Ise olen lugenud ainult viimast – põnevuse ja kasvava huviga.
Osaliselt on need jutukesed ilmunud ajakirjades “Saatus & Saladused” ning “Müstilised lood,” mille kauane kaasautor olin enne nende ajakirjade hingusele minemist. Samuti ajalehes “Nelli Teataja”. Hoiad oma käes siis niiöelda kuuendat meest, kuuendat novelli- ja lühijutukogumikku, mis jääbki sellise sarjana viimaseks. Tegelikult olen natuke kurb, sest pole umbes aastajagu päevi ühtegi lühijuttu ega novelli enam kirjutanud. Peale ajakirjade, kuhu neid kirjutasin, peatoimetaja lahkumist lahkusid ka minust need jutukesed… Ise loodan, et kuigi praegu on niiöelda pausi aeg, siis kunagi leiavad nad uuesti tagasitee minu juurde. Eks autor pikib või põimib ennast isegi teadmata oma lugudesse, seega olen seda meelt, et lood on autori nägu, olgu siis teema tema jaoks kui võõras tahes. Pärnut armastan ma tohutult, ei saa kodulinna loomest lihtsalt välja jäta. See on mu 38. raamat juba, uskumatu, aga on.
Margit Petersoni „Lapse silmadega mees”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Mäletan üht kohtumist tublisti üle kümne aasta tagasi [Maaleht: 31.12.2011], mil tunnistasid oma oskamatust selgitada, kuidas sünnivad sinu luuletused ja laususid seetõttu väga lihtsalt: „Vanavanaema saadab neid avatud taevaväravalt“. Täna küsin, kuidas sünnivad sinu proosatekstid, jutustused, novellid, romaanid?
Ma ei ütleks, et see on oskamatus selgitada, sest täpselt nii ma tunnengi. Ka luuletama hakkasin ma kohe pärast vanavanema lahkumist, olin siis kõigest nelja-aastane.
Nii kaua, kui ma ennast mäletan, on kirjutamine mulle kogu aeg olulise tähtsusega olnud, ka kooliajal. Kui tuli tunnis etteütlust teha või kirjandit kirjutada, oli minu päev korda läinud. Seitsmenda klassi lõpus oli meil eesti keele grammatika eksam, milles ainukesena klassis viie sain. Kirjutamine meeldib mulle lausa nii palju, et kunagi näpistasin seda isegi õppimise ajast, sest koolist koju jõudes ootas mind alati suur ports kirju laual, nendele tuli ju kõigepealt vastata. Nimelt oli kunagi mu aadress ühes Saksamaa ajalehes, peale mida tekkis kirjasõpru lausa üle maailma. Ja tegelikult kirjutasin ma veel ka kooliajal nn romaane ja jutukesi, aga need ei jõudnudki kunagi lugejani, tundsin valehäbi. Tollel ajal oli isegi luuletamine tabu. Aga üldiselt elu ise inspireerib kirjutama, mitte küll oma elu, aga ma olen juba üle poole sajandi siin ilmas elanud ja palju näinud, nii need seigad tahtmatult loomesse poevadki ja ilmutavad ennast kirjutamise käigus. Mina panen vaid kirja.
Kuuldavasti on sul praegu samaaegselt käsil seitse romaani! Kas mõttetöö viimaks sassi ei lähe – tegelaskujud, tegevuspaigad, sündmused, aastad, aastaajad…?
Jah, kirjutamisel on tõesti seitse romaani, lisaks veel paljud teised raamatud, mille koostamisega ametis olen. Sassi ei anna minna, sest mul on võime minna kirjutatavasse käsikirja nii sisse, et unustan lausa reaalsuse, võin ka olulised asjad tulevikku lükata, mitte tahtlikult, aga kui inspiratsioon, nagu tulvavesi peale tuleb, siis … Jah, ma suudan mitmes paralleelmaailmas korraga elada ja üks ei sega teist, ühe maailma peategelane ei topi oma nina teise maailma. Hetkel on koostamisel publitsistika žanri alla kuuluv raamat, mis koondab endasse minu kirjutatud artiklid ja intervjuud läbi mitmete aastate. Tegin aastaid koostööd ajakirjadega Saatus & Saladused, Müstilised Lood ja Lemmik. Lisaks olen vähest aega teinud koostööd ka ajakirjaga Vaimupuu ning mõne loo kirjutanud kunagi Pärnu Postimehele. Eks ma käsikirja valmides vaatan millised ühte koondan. Kui ikka liiga mahukas tuleb, peab kärpima, sest raamatu väljaandmine, nagu eesti elugi, kallineb iga päevaga ja varsti võib kirjastajaid ning kirjanikke kurb tõdemus oodata – ei tea kas jaksamegi enam…
Kas lisaks seitsmele käsikirjale ja koostamisel olevale publitsistika kogumikule on veel midagi paralleelselt mõttes küpsemas või kohe-kohe valmimas?
Jah, tuleva aasta algul peaks ilmavalgust nägema seesamune publitsistika žanrisse kuuluv raamat ning ka üks lasteraamat. Tegelikult on peaaegu valmis ka romaani „Nümfomaan“ käsikiri ja luuleraamatute käsikirjad. Teoreetiliselt ma võiks igakuiselt raamatu kirjastada, materjali jagub, aga mu kirjastus Kröömike on alles lapsekingades ja ma pean hoolega valima mida kirjastada ja mida mitte.
Pooleli on ka üks eluraamatute kategooriasse kuuluv raamat, see siis tellimustööna, aga kahjuks käsikiri seisab, kuid ehk ikka kunagi ilmub. Ju ei ole lihtsalt hetkel veel aeg küps selleks.
Raamatu „Lapse silmadega mees” viimaselt lehelt leiab Margit Petersoni kogu senise loomingu loetelu.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Mis oleksid need kolm paljutähenduslikku sõna sinu kirjanduslikus loomes, milleta elu hästi ette ei kujutaks?
Mina lugejana tahan, et ühes heas romaanis või jutustuses oleks sündi, seksi ja surma, siis on raamatu lugemine mulle korda läinud. Need kolm sõna on ju elu osad, minu loome on eluline, sealt see tulebki. Igal ühel omad soovid, omad kiiksud ja omad arvamused, aga minul on nii. Mis ei tähenda, et teised lugejad just nii arvama ja tundma peaksid. Ja ma ei pea siin vulgaarsust silmas, pigem võiks käsitletav seksuaalsus olla erootiline, mitte üks detailne panemine, mis rebib tegelaskujud nii alasti, et lausa piinlik hakkab. Mingi saladuseloor võiks vähemalt magamistoa ukse ees olla. Ma siiski ei leia, et romaan või jutustus peaks koosnema vulgaarsest seksist, mis pehmelt öeldes on juba porno.
Kui palju leiad aega kirjutamise virnade vahel teiste autorite lugemiseks? Millise sagedusega külastad raamatukogu? Milline on sinu koduse raamatukogu valik ja kas riiulitel on veel mõne teose jaoks ruumi? Kasvõi mõne pühendusega kingitud raamatu jaoks?
Mul on ainuüksi kingitud või pühendusega raamatuid 400. Alles hiljuti lugesin üle (minu vestluskaaslane naerab südamlikult). Oi, ma loen palju, vähemalt 50 kuni 100 raamatut aastas. Aga ma olen sellise kiiksuga lugeja, kes tahab raamatut omada, seega … ma pole isegi ühegi raamatukogu lugeja Pärnus. Kõik raamatud mida lugeda soovin, ostan või jagame sõpradest lugejatega. Vahel saab mõnest taaskasutuspoest raamatu vaid 50 sendiga kätte. Hiljuti sain kaks raamaturiiulit juurde, sest raamatud ei mahtunud enam tuppa ära. Pühendustega raamatute kollektsioon täieneb pidevalt, sest meil on osade kirjanikega kombeks oma raamatuid vahetada, no päriseks ikka, mitte laenuks. Need on mulle veel kõige armsamad. Mul endal on ilmunud küll vaid 38 raamatut, aga lisaks nendele on mind veel avaldatud kokku 36 ühiskogumikus. Paras raamatukogu on mul juba kodus jah, aga selle vahega, et ma ei laenuta, sest olen laenutanud ja paljudest raamatutest lihtsalt ilma jäänud. Viimastel aastatel loen üksnes eesti autoreid, sest väga paljud neist on mulle oma tuttavad, sõbrad ja head kaaslased – nende raamatuid on ju veel eriti huvitav lugeda. Lisaks ootavad paljud noorautorid blogi näol tagasisidet ja on mulle selle nimel oma raamatuid kinkinud. Ma ju blogin kõikidest loetud raamatutest.
Mäletan oma kaugest kooliajast, et kirjandustundides kõneldi põgusalt, mis on kirjand, jutustus, novell, romaan, luuletus selle väga erinevates lubatud vormides jne. Nüüd on aeg justnagu muutunud ja kirjutamise viisid ei püsigi enam klassikalisel harjumusel.
Kahjuks tänapäeva kirjanikud ei tee vahet romaanil ja jutustusel, väga paljud reklaamivad, et neil ilmus uus romaan. Mina tõttan lugema, sest romaan on mu lemmikžanr ja siis saan pettumuse osaliseks, asi on romaanist ikka väga kaugel. Väga vähesed kirjutavad romaane, enamus eesti proosakirjanikke kirjutab siiski jutustusi. Kui on suurem huvi kirjutamise vastu, tuleb endale selgeks teha see kõige lihtsam asi – mis vahet on romaanil ja jutustusel. Ega peatükkide nummerdamine ei tee jutustusest romaani! Samamoodi võiks ju teadmatusest öelda, et kirjutasid följetoni, veste või humoreski, aga tuleb välja, et tegu on hoopis morbiidse esseega. Või mida iganes. Kirjarahvas, palun harige ennast veidi!
Luulega on asi veel hullem. Mõni autor väidab et riimiluule pole õige luule, mõni aga vastupidi, et vabavärss või proosaluule pole õige luule. Kamoon! Luule on luule ja luulel on tohutult palju žanre. Mida erinevamaid žanre autor kasutab, seda põnevam ja andekam ta minu jaoks on. Tohutult jube on lugeda kui kogu paks luuleraamat koosneb morbiidsest halamisest, mis on juba olemuselt negatiivne. Mida see lugejale annab? Miks ma peaks tahtma negatiivsust endasse ahmida? Veel jubedam on kui autori igas luuletuses käib ainult tühipaljas panemine, kõik luuletused lõppevad ühte ja samasse auku. Luulest hakkab kaduma lembelüürika ja üleüldse klassikalisi lembelüürilisi luuletusi otsi justkui tikutulega taga. Kallid kolleegid, riimiluule on luule, vabavärss on luule, proosaluule on luule, sonett on luule. Ma võingi neid siia nimetama jääda, aga teie tehke palun endale luule olemus selgeks. Las ma kõlada nagu karm luuleema, aga luule on minu südameteema, mulle teeb haiget kõik see luule rüvetamine, teadmatus ja rumalus. Ahjaa, haikude puhul tehakse kogu aeg suuri vigu, haikudes ja tankades ei kasutata aastaaegu: suve, sügist, talve ja kevadet. Jääks haiku puhul ikka seitsmele, viiele, seitsmele truuks, on ju?
Sinu kirjastus on kohe saamas või juba saanudki kaheaastaseks. Kas toimetad lisaks oma loomingule ka teiste autorite töid?
Ei, erandina ainult oma kalli sugulase Arkadi Kallaste raamatu kirjastasin ja seda tänu tema lastele ja lastelastele. Ma ei suutnud ei öelda, sest tegu on hästi armsa inimesega, kes sai tänavu juba 101 aastaseks ning sugulased soovisid seda raamatut tema sajandaks juubeliks. Lisaks oli aega vähe, mina algaja kirjastaja, aga õnneks sujus kõik kenasti ning raamat nägi ilmavalgust õigel ajal.
Väga palju tuleb ettepanekuid raamatute kirjastamiseks, aga ma annan vaid enda raamatuid välja, sellepärast kirjastuse tegingi. Minu kirjastus on pisike, ma ei ole käibemaksukohuslane ja ma ei tooda masstoodangut, kui nii öelda sobib. Pean paljusid kurvastama, aga alati tutvus ei saa määravaks. 10. novembril sai minu kirjastus Kröömike jah kaheaastaseks.
Pühendusega Margit Petersoni raamat „Lapse silmadega mees”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Sulle meeldib tervislik eluviis. Harrastad kepikõndi. Mida veel, et püsida terve ja vormis ning mitte liialt pikalt ennast arvuti taha unustada?
Jah, aprillis sai juba seitse aastat aktiivselt kepikõndi harrastaud. Alustasin 2017. aastal, olin tollel ajal tohutus ülekaalus, kuid kepikõnniga võtsin 31 kg maha, siis tuli diabeet…. Siis jätsin suitsetamise maha ja 27 kg tuli vähese ajaga tagasi, kõik see suur töö oli nagu hane selga vesi. 2022. aasta oli minu jaoks elumuutev, aga sellest ma hetkel pikemalt rääkida ei soovi, see kõik jõuab kunagi raamatusse. Saladus ei ole enam see, et ma käisin maovähendusoperatsioonil ja olen tänaseks 60 kg kergem, seega toitun tervislikult ja liigun aktiivselt. Kepikõndimine on üks minu suuremaid kirgi, liigun viis kuni paarkümmend kilomeetrit päevas ja väsimus on mind ammu maha jätnud. Nagu koos kaalu langemisega jätsid mind maha ka diabeet ja hüpertoonia.
Liikugem, sõbrakesed, sest liikumine oli, on ja jääb tervise edu pandiks! Ja muidugi vaadake mida te suhu panete. Kontrollige koguseid ning ärge sööge ja jooge koos, kui soovite kaalu langetada.
Ja alkohol tõstab kaalu. Kui inimene hakkab peale maovähendusoperatsiooni veinitama ja imestab miks kaal tagasi tuleb, siis teadku, et vein ja igasugune alkohol toob sulle selle ülekaalu üsna ruttu tagasi.
Mina olen õnneks meelemürkidest prii. Alkoholi ei tarbi ma vast üle kuue aasta ja suitsust olen vaba juba kolm aastat seitse kuud. Alkohol pole kunagi mu lemmik olnud, aga ma olin kirglik nikotiinik. Seega …Elu on liiga armas, et seda mürgitada! Ja ma ei näita kellelegi näpuga, sest tean, et sõltlane jääb sõltlaseks eluks ajaks. Olge terved!