Arvamus
Aldo Kals, ajaloolane
Kes võis seda arvata, et meie põlvkonnale saab osaks järgmise aasta jüripäeval kaasa elada Pärnu-Jaagupile langevale imele – seal tuleb esitusele täies ilus ja mahus Giuseppe Verdi ooper „Traviata“! Peaaegu sajand tagasi oli ime Leo Falli opereti „Lõbus talupoeg” esitus Jaagupi alevi Uduvere linnaosas Enge Põllumeeste Seltsi majas.
Läks aega, aga Jaagupi jõudis Uduverele järele ja nüüd püüame oma suuremahulist võimlat Kaitseliidu kunagise harjutusväljaku ja kiriku köstrimaja naabruses maailma ooperilinnade rivvi nihutada. Ei saa märkimata jätta, et Jaagupi on ühegi hinnaalanduseta selle ära teeninud. Metsade, soode ja rabade keskel asuvat Põhja-Pärnumaa valda õnnistati vallavanemaga, kes oma loometegevuses on Eesti kultuurielus imeline tegija – kus ta ränduri saua maasse torkab, hakkab see kasvama ja õitsema ning allikas vulisema. Esmalt suured teod Vändras, nüüd ka Pärnu-Jaagupis!
Tulevane kultuurisündmus oli väärt, et viis aastat tagasi oma tegevuse koos ajalooraamatu koostamisega kokku tõmmanud Pärnu-Jaagupi üliõpilasselts „Jakobia“ tuli veelkord 17. novembril Tartu Ülikooli kohvikus, sedakorda Ariste saalis kokku, et oma vapi all asja üle mõtteid vahetada ning aru pidada. Kui seltskond on kõrges eas, võib iga tühiasi olla linnusulg, mis võib kallutada plaani ja teo teineteisest lahku, aga huvitav kultuurialgatus köitis kõiki südameid ja pani kaasa mõtlema.
Jüripäev on suure sümboli tähendusega, millest rahvaluuleteadlased on kokku kirjutanud kopsakaid raamatuid, aga meie piirdume teadmisega, et see on ajaloos väga tähtis päev. Selle päeva tõi meie ajaloomällu Eduard Bornhöhe oma jutustusega „Tasuja” juba aastal 1880. See äratas isamaalisele mõtlemisele ja tegutsemisele meie tulevased poliitikud ja sõjaväelased. Nad said ajaloost kinnituse, et vabadus on aare, mille eest tuleb iga vaenlasega kartmatult võidelda. Tulemuseks oli ajaloo keeristormis väikese, sajatuhandelise Eesti rahvaväe võit mitmemiljonilise Punaarmee üle Eesti Vabadussõjas. Need, kes 1939. aastal teisiti arvasid, eksisid ja hukutasid meie Riigi ja rahva.
24. veebruar on meie kalendris igavesti ümbritsetud erilise auraga, aga me teame, et sel päeval ametlikult välja kuulutatud Eesti Vabariigi taolisi riike on hiljemgi välja kuulutatud ja sellega on asi piirdunud. Kui sellele ei järgne Asutava Kogu valimisi ja kokkukutsumist ning põhiseaduse väljatöötamist, riiki ei tekigi, aga meil tekkis! Mis aga puutub Eesti iseseisvuse väljakuulutamisse, siis palun erilist tähelepanu! Advokaat Hugo Kuusner luges selle ette nii mõnegi arvates maailma ilusaima juugendstiilis hoone, Endla teatri tõrvikuleegist valgustatud rõdult, kusjuures see perekonnanimi on Jaagupi kihelkonnas hästi tuntud. Teatrimaja ees sinimustvalgete lippude all kuulasid ajaloo südamelööke Pärnus koolis käinud Jaagupi õpilased, nende hulgas Eesti Üliõpilasseltsi hilisem liige, kaelase poiss Alo Tilk. Põhiline aga see, et manifesti trükkimise korraldas meie tulevase ooperimajast Kalevipoja kiviviskekaugusel Anelema küla Tani-Jani talust pärit kirjastaja Aleksander Jürimäe abikaasa ehk jaaguplane Maria Jürimäe!
Manifesti levitamist Pärnust üle Eesti pole põhjalikult uuritud ja ajalooraamatutest pole leida, et Jaagupis luges selle pühapäeval, 24. veebruaril 1918 kantslist ette kirikuõpetaja Otto Woldemar Ludwig Schults. Tema mälestust hoiab kohaliku surnuaia keskmise tee lõpus tema rajatud vaimselt alaarenenud laste kasvatusasutuse „Naini“ matuseplatsil kujur Ado Kochi taiesena kunstiline hauatähis.
1920. aastal välja kuulutatud üleriigiline algatus kutsus üles püstitama Eesti Vabadussõjas langenutele mälestussambaid. Selles töös said jaaguplased Eesti ulatuses auväärse 6. koha ning punaste vandaalide lõhutud obeliski taastamisel olime 18. juunil 1989 jälle esireas, kusjuures me ei sirutanud kätt võhivõõraste rahakotti ega kerjanud seda punadirektoritelt, vaid kogusime annetustena rublahaaval jaaguplastelt endilt!
2019. aasta 23. aprilli paiku ehtisid meie vabadussammast Riigikogu poolt pandud nimelised pärjad Asutava Kogu avamise 100. aastapäeva puhul jaaguplastest saadikutele Hugu Bernhard Kiksonile ja Hans Nurgale! Kummardus neile ja häbi šovinistidest vene kuberneridele, kes takistasid Tallinna esinduslike hoonete püstitamist iroonilise vihjega võimalusele seal Eesti Asutavat Kogu kokku kutsuda. Selle mürgise lause jätsid meie poliitikud meelde ja ajaloo tähetunnil lasid selle õiges suunas käiku.