Eelmise nädala teisel poolel Leedu väikelinnas Vievises toimunud rahvusvahelise projekti „Footprints” [jäljed] õppepäevade ühes jaos juhtis Tartu Ülikooli Pärnu kolledži õppejõud Valter Parve arutelu „Kogukonna roll selle kompenseerimisel, mida kodu ei paku (tähelepanu, tunnustus jne)”.
Valter Parve on seda teemat jälginud ja uurinud läbi mitme aastakümne. Viimati kirjutas ta sellest läinud aasta novembris Pärnu Postimehe arvamusküljel, pealkirjaks oli „Mis hoiab laste ja noorte õnnetunnet?” Parve kirjeldas ühe Pärnumaa kooli nelja klassi õpilastega toimunud arutelu õnnetundest. Käsitletud teemal tehtud küsitluste tulemusi kokku võttes leidis õppejõud, et täiskasvanutel on rohkelt võimalusi noorte õnnetunde kasvatamiseks ja hoidmiseks. Sama teema tõi õppejõud ka Vievise kultuurikeskuses asetleidnud ettekande teemaks.
Foto: Audrone Stepankeviciute
Naine pöördus näoga minu poole ja nagu ärgates tervitas vastu
Ta alustas kohaliku kogukonna eripalgeliste moraalsete hoiakute kirjeldamisega isiklike kogemuste pinnalt. Parve elab juba 14 aastat Pärnu Raeküla linnaosas, kus tahab näha elanike vahelist suuremat tähelepanu ja üksteise austamist. Mõni aeg tagasi kühveldas ta taas harjumuspärasel viisil tänaval oma maja ees suurel hulgal maha sadanud lund. Temast möödus lumevallide vahelt piki puhtaks roogitud rada kuuekümnendates naisterahvas, kes ei pööranud töötegijale vähimatki tähelepanu. „Täna on mul piinlik seda tunnistada, et midagi minus kihvatas kui saatsin kaugenevale möödujale seljatagant tervituse. Naine pöördus näoga minu poole ja nagu ärgates tervitas vastu. Mul polnud tõesti vajadust võõral endale tähelepanu tõmmata ja ma ei käitunud sellel hetkel kombekalt, aga neljateist aasta järel sai justnagu mõõt täis,” selgitas kõneleja ja tõi selle kõrvale teistsuguse näite.
Siinkohal lasubki just kogukonnal oluline roll märgata puudu olevaid asju, et kõik saaksid ennast õnnelikena tunda
„Paar nädalat tagasi sammus kümmekond noort mööda tänavat ja ootamatult sooviti mulle jõudu. Tänasin noori. Nädal tagasi soovis keegi noortest jälle jõudu tööle. Siis peatasin jõudusoovija, et küsida, kuidas ta on sellise kombeka käitumise omandanud?”
Parve omistab kogukonna poolt astutud ja maha jäetud jälgedele olulise tähenduse. Pärnus on neli gümnaasiumit ja maakonnas kokku kuus. Ta külastas neist ühte kooli ja kohtus õpilastega kahes grupis: kuues-seitsmes ja kaheksas-üheksas klass. Ühtekokku oli neid 64 õpilast. Üldiseks huviks olid küsimused: mis on olemas ja millest tuntakse puudust? „Siinkohal lasubki just kogukonnal oluline roll märgata puudu olevaid asju, et kõik saaksid ennast õnnelikena tunda,” märkis Parve.
Foto: Audrone Stepankeviciute
Koostatud kümne küsimuse valikust esimene puudutas kodu. Ta palus vastata, kas tuntakse, et neid hoitakse ja armastatakse? Ainult 29 vastasid jaatavalt.
Järgmine küsimus: „Kas mul on sõbrad, kes mind hätta ei jäta? Kas mul on sõber, kellega suure mure puhul vestelda?” Vastustest ilmnes, et täpselt pooltel vastajatest ehk 32 on selline inimene olemas.
Kolmandana peatus ta sellel, kas õpilane tunneb, et on tähtis mõne teise inimese jaoks, kas keegi mõtleb tema peale ja rõõmustab noore olemasolu üle? Selline tunne valdas 22 noort.
koges kõigest kuraditosina jagu noori
Edasi. „Kas ka minu arvamust küsitakse, kui teema puudutab mind ennast; saan ma rääkida, kas mind üldse kuulataksegi?” Seda koges kõigest kuraditosina jagu noori.
„Saan ma tegeleda oma hobi või hobidega?” See võimalus oli vähem kui kolmandikul ehk paarikümnel.
„Kas minu tegemisi märgataksegi. Saan ma millegi õnnestumisel kiita?” 14 õpilast leidis, et nii see tõepoolest on. Aga ülejäänud?
Parve küsis sedagi, kas noored on saanud kellegile head teha, olla toeks ja kedagi aidata? 23 õpilast võisid vastata jaatavalt.
Urmas Saard