Ajakirja 60+ veebruari numbri esiküljeloona kirjutab kunstiteadlane Anne Ruussaar artiklis „Sinimustvalge. Meie lipu lugu”, et 138 aastat tagasi Eesti üliõpilaste ühendusele pühitsetud lipust sai 1922. aastal riigilipp.
Ruussaar tõdeb, et maailmas on arvukalt rahvaid, kelle rahvuslipp on jäänud ainult kogukondliku identiteedi sümboliks, sest iseseisvat riiki pole suudetud luua. „Eestlastel on läinud hästi, meie keeruka saatusega sinimustvalge trikoloor, mis kunagi sündis soovist ühendada eesti rahvusest üliõpilasi, saab ametliku riigilipuna sel aastal tähistada juba saja aasta juubelit.”
Eestlastel on läinud hästi
Artiklist saame teada, et koos Suure Prantsuse revolutsiooniga algas kolmevärviliste lippude võidukäik, mis 19. sajandi vältel kujunesid kogu maailmas vabaduse ja iseolemise sümboliks. Kolm värvi rääkisid rahvastele olulisi lugusid, peegeldasid nende väärtushinnanguid ja iseseisvuspüüdlusi. „Eestlased ei jäänud maailmas toimuvast kõrvale ja oma identiteedi otsingutes sündis sinimustvalge trikoloor.”
60+ esiküljeloos loeme, et kuigi omariikluse tähisena heisati sinimustvalge esimest korda Pika Hermanni torni 1918. aasta 12. detsembril, sellele siiski ametliku riigilipu staatust ei antud. „Suurimaks probleemiks kujunes asjaolu, et tegemist oli Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuga, mida organisatsioonilt ära võtta ei saanud, kuid selle paralleelselt kasutamist peeti vabariigi algusaastatel mõeldamatuks. Peale kavandikonkursse ja pikki avalikke diskussioone anti sinimustvalgele 1922. aastal siiski riigilipu staatus.” Koos sellega kehtestati täpsed värvitoonid, mõõdud ja kasutamiskord.
Urmas Saard
Samal teemal:
URMAS VIILMA: TÄHISTAME SINIMUSTVALGE VÄRVIKOMBINATSIOONI AASTAPÄEVA