Eesti vanimas järjepidevalt tegutsevas Sindi lasteaias on tänavusel kevadel 37 lõpetajat. Arvestades käesoleval kevadel jätkuvaid piiranguid nuputas lasteaia juhtkond viisi, kuidas laste tervist ohustamata, aga siiski meeldejääva pidulikkusega kõigiga hüvasti jätta.
Juhtkonna arvates peaks Sindi lasteaed olema maakonnas esimene, kes peale eriolukorra nõuete leevendumist võttis vastu otsuse lastele siiski lõputunnistus ja väike kingitus silmast silma üle anda. „Ei anna küll pead, aga ehk ka Eestis,” kuuldus ühe töötaja suust pika tühja koridori suhtelisest vaikusest ajal kui oodati esimese mudilase saabumist. Tänaseks kutsuti lõputunnistust vastu võtma 17 Krõllide rühma last: 10 tüdrukut ja seitse poissi. Vastuvõtt oli eelnevalt põhjalikult läbimõeldud ja ettevalmistatud. Saali nurka kaunistasid Eesti, Tori valla, Sindi linna ja lasteaia lipud. Lippude rivi kõrval asuval laual lasteaia visuaaliga – Võilille maskoti kujutisega – kaunistatud valged tassid ja tunnistused. Tähtsad paberid ja mälestusesemed mängunukkude terase pilgu all. Teisel väiksemal laual oli valmis pandud üks tunnistus, tass ja lilled. Saali tagumises nurgas istus elektrilise klahvpilli taga muusikaõpetaja Ülle Ots. Teine, saali keskosa seinaäärde asetatud tool ootas aukülalisi, lapsevanemaid. Krõllide rühma lendu olid saatmas õpetajad Siret Kiis, Hüüde Kuter ja Tiiu Vaino. Saali uksel tervitas saabuvaid lapsi ja nende vanemaid direktor Kairi Rinaldo.
Kõik kordus uuesti ja uuesti iga paarikümne minuti järel
Esimesena astus peauksest sisse Yaroslava Murzina koos isa ja emaga. Enne trepiastmetele tõusmist kasutati desovahendit. Käsi hõõruti hoolikalt. Ja seejärel pöördusid üksikute saalisviibijate pilgud ainsale oodatud lapsele. Muusikaõpetaja mängis saali sisenejatele “Sindi Lasteaia laulu”, veidi hiljem Krõllide rühma lemmikmeloodiat, Astrid Lõbini „Krõllide laulu”. Direktori kõne oli ainult ühele lapsele ja tema vanematele suunatud. Selle sisu võis olla kõigi jaoks samasugune, aga emotsionaalsete sõnade valikus igaühe jaoks kordumatult ainulaadne, tundehetkel pisaraid tagasihoidev ja kõrvaltvaataja pilgule ääretult südamlik. Ka õpetajatel oli igale lapsele lausuda midagi väga isiklikku, mida kaugemal seisjate kõrvad ei pidanudki kuulma.
Tavapärast kätlemist ei toimunud ja lauakesele asetatud tunnistuse, tassi ning lilled võttis laps oma kätte ise. Siiski ei saanud suured inimesed hoiduda eemale kallistustest, mis tulid laste hingest lähemalt kui kaks meetrit.
Kõik kordus uuesti ja uuesti iga paarikümne minuti järel. Samal aja nooremad ja kõige pisemad mängisid õues.
Nädal hiljem, 29. mail lõpetavad 18 Nublude ja kaks tasandusrühma Midrilinnu rühma last. Kas juunis-juulis rühmad omakeskis ka terves koosseisus värskes õhus kokku saavad, pole lasteaiale teada.
Ühispidu peeti viimati enne eriolukorra väljakuulutamist 9. märtsil, kui õnnestus vahva karnevalipeoga tähistada lasteaia 126. sünnipäeva.
Urmas Saard
