Arvamus
Fotomontaaž: Petserimaa ja Ingerimaa ajaloolised lipud
Aldo Kals, Petserimaa ja Eesti Ingerimaa sõber
Tavakohaselt kogunevad Tartu seenioridest isamaalased iga kuu esimesel neljapäeval koosolekule oma kontorisse Vallikraavi tänavas. 4. detsembril toimus nende kohtumine oma erakonnakaaslasest riigikogulase Henn Põlluaasaga, kes on juba aastaid juhtiv poliitik, kui kõne all Eesti Vabariigi idapiir.
Põlluaas on koostanud ajaloodoktori kraadi väärilise monumentaalse monograafia kõnealusel teemal pealkirjaga “Eesti-Vene piirileping: ära andmine või äraandmine?” (2010). Selle sisu on Eestile oluline, aga sellega tegelevad Eesti patriootide kõrval ka paljud poliitilised seiklejad, ärimehed ja riigireeturid. Siin lühiülevaade koosolekul räägitust.
Erinevalt Juhan Liivist ei teadnud kroonikakirjutaja Läti Henrik, et kunagi tuleb Eesti riik ja siis hakatakse huvi tundma selle vastu, kes ja kus keegi millalgi elas? Petserimaa ajaloo suur tundja Leo Reissar arvas, et muinasajal kuulus setodega asustatud ala Ugandi maakonda. Küllap see nii oligi, sest Seda lubavad kinnitada järgnenud ajalooetapi Tartu piiskopkonna jäljed Petserimaal. Nendeks on mõned tänini teadaolevad katoliku pühakutele pühendatud külakabelid ehk tsässonad. Kui kunagi Pihkva vürstiriik ja Tartu piiskopkond oma võimuala piiritlesid, jäi ilmselt suurem osa setode asualast idanaabri meelevalda. Muide, seda piiri peab mõni „asjatundja“ nii pühaks, et polegi midagi, mille üle veel Eesti-Vene piiri teemal rääkida! Nii jäime mõne piirioja erinevatele kallastele pooleks tuhandeks aastaks, ühed Konstantinoopoli, teised Rooma poole vaatamas.
Eesti Vabariigi territoorium ühendatud ja moodustunud juba poolteist aastat enne Tartu rahulepingu sõlmimist 1920. aastal.
Kui baltisakslased Rootsi kuningale selja keerasid ja Venemaaga sõbrustama hakkasid ja meie maa laastavasse Põhjasõtta tõukasid, elasime jälle kahe peaga kotka tiiva all kuni saksa keisrile andis keegi nõu bolševikke toetama hakata ja germaani hõim maailmasõja hukatuslikust kaotusest päästa, aga tulemuseta. Ime küll, aga Romanovite impeeriumi varemeil hakkas 1917. aastal juuri ajama demokraatia taim, sest muud rohtu rahvuslikust hukatusest pääsemiseks ei leitud. Mõned Venemaa kultuurrahvad, nende hulgas eestlased, suutsid endale välja kaubelda autonoomia, mis teatavasti on sageli esimene samm iseseisvuse saavutamisel. Eesti suunal tähendas see muu kõrval rahvuskubermangu moodustamist, mis põhijoontes nelja kubermangu osade liitmisel õnnestuski. Millegipärast paljud ajaloohuvilised ei tea, et 1. juuliga 1917 kuupäevastatud setode ametliku palvekirja alusel ühendati Eesti rahvuskubermanguga Pihkvamaa Irboska, Lobotka, Pankjavitsa ja Petseri vald koos samanimelise linnaga 1918. aastal saksa okupatsiooni ajal. Seega oli Eesti Vabariigi territoorium ühendatud ja moodustunud juba poolteist aastat enne Tartu rahulepingu sõlmimist 1920. aastal. Niisiis vabadussõjas toimus vaid Eesti Vabariigi seadusliku territooriumi vabastamine Punaarmee sissetungijatest! Sellega peaks Jukulegi selge olema, missuguse kivi all peitub EV Petserimaa ajaloo võti?
Plakatiga Lossi platsil. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Ajalugu aga Petseri maakonnale rahu ei andnud. Maailmasõdade vahel vaevalt halduslikult, majanduslikult, kultuuriliselt ja hariduslikult jalule tõusnud petserimaalased rebiti ilmselt Atlandi Harta jõustamise kartusel keset sõjalõõma 1944. aasta augustis ja hiljem Eesti küljest suuremas osas Pihkva, aga Eesti Ingerimaa täielikult Leningradi oblastisse. Õigusliku järjepidevuse alusel 1991. aastal Eesti taasiseseisvumise järel senise Eesti NSV piiri ehk ajutise kontrolljoone muutumine „seto müüriks“ oli laastavate tagajärgedega Petserimaa eesti kogukonnale. Viinauimas naaberriigi presidendile jäid vajalikud piiridokumendid õigel ajal allkirjastamiseks andmata ja nii see juhtus.
Hiljem sündmuste keerisesse sattunud välisminister ei pruukinud asja tuumani jõuda
Kahepoolsed piiriläbirääkimised toimusid Eesti poolt Tartu rahulepingu alusel, aga oskamata ise või liitlaste abi kasutada, ei õnnestunud seadusliku piiri ennistamine. Enamgi veel, paariaastaste läbirääkimiste järel jõuti järeldusele, et eesmärgi saavutamine on lootusetu ja riigireeturi tasemel peaminister jõudis koguni selleni, et kuulutas omal algatusel 1994. aasta lõpus maailmale, et lähtumine Tartu rahulepingu riigipiirist pole oluline! Põhiseaduse riigipiiri sätestanud paragrahvi 123 järgimata ja karistusseadustiku riigireetmise paragrahvi 232 kartmata, jäi Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus taastamata. Hiljem sündmuste keerisesse sattunud välisminister ei pruukinud asja tuumani jõuda, aga kasvatuslik teadmine kannustas teda tööd lõpuni viima. Oma tarkusest lisandus mõttesähvatus, et sellest võib tolku olla NATO ja Euroopa Liidu uksele koputamisel (hiljem läksid jagajatel karbid segamini ja seda libategu vääristati ametivenna medaliga).
Mõlemasse ühendusse võeti meid vastu 2004. aastal, selleks mingit piirilepingut küsimata. „Liikuvat rongi“ ei saanud aga enam pidama ja piirilepingu amokijooks jätkus välisministrite allkirjastatud uue (2005) ja veel uuema (2014) Eesti-Vene piirilepingu koostamise ja ratifitseerimiskatsetega .
Venemaa ise pole kunagi parlamendi tasemel kõnesolevate piirilepingute ratifitseerimistega tegelnud
Esimesel puhul oli tegemist Riigikogus ratifitseerimisega, mille tulemused olid häbiväärsed – 78 poolt- ja neli vastuhäält! Õnneks see alandav hääletustulemus läks tühja, sest rahvuslikud jõud panid lepingu preambulisse viite Tartu rahulepingule, mida naaberriigi šovinistid alla ei neelanud. Nende arvates oli tegu õigusjõulise sättega, mis võimaldaks kehtiva, aga nende retoorikas mittekehtiva Eesti-Vene 1920. aasta rahulepinguga vaidlustada Eesti alade liidendamist Nõukogude Liidu õigusjärglase, Venemaa Föderatsiooniga. Venemaa võttis piirilepingult allkirja ära ja nõustus piirilepingu juurde tagasi tulema vaid pärast sealt Tartu rahulepingu mainimise eemaldamist. Eesti täitis kuulekalt Moskva nõudmised, aga ratifitseerimiseni ei jõutud ei siin- ega sealpool ajutist kontrolljoont. Venemaa ise pole kunagi parlamendi tasemel kõnesolevate piirilepingute ratifitseerimistega tegelnud. Eesti poolel on aga huvigruppe ja poliitikuid, kes pole väsinud uuema piirilepinguga „edasi minemast„.
ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registris olev Eesti-Vene rahuleping aastast 1920 (11LTS29), kus on määratletud ka riigipiir
Kokkuvõtteks niipalju, et veerandsaja aasta jooksul on nn. piiriläbirääkimistele ja maakaartide joonistamisele raisatud miljoneid kroone ja sadu tuhandeid eurosid maksumaksja raha, saamata aru, et on tegu puhtakujulise riigireetmise ja võõra riigi huvide teenimisega. Kõike seda polnuks vaja, sest ametlikult jõus olev ja ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registris olev Eesti-Vene rahuleping aastast 1920 (11LTS29), kus on määratletud ka riigipiir, on juba olemas!
Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse teema peab pidevalt päevakorras olema ja on vaja tegelda annekteeritud aladel olevate Eesti kodanike ja riigi omandi kaitsmise, inimõiguste, demokraatlike vabaduste, sealhulgas liikumisvabaduse ja ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni täitmisega. tuleb päev, mil Eesti territoriaalne terviklikkus saab taastatud, aga selle nimel on vaja teha pidevat tööd!
See oligi, mis Isamaa erakonna seenioride koosolekust kõlama jäi. Tänusõnad Henn Põlluaasale, kes on toetanud Tartu Rahu Põlistamise Seltsi ja Petserimaa Suveülikooli viie trükise väljaandmisel. Nendeks olid artiklite kogumik „Sajand Tartu rahulepingut 1920–2020“ (2020), “Petserimaalaste üldnimestik 862–2022“ (2023) ja „Petserimaa elulooraamat“ (2025) ning Ilmar Vananurme ajaloolised romaanid „Petserimaa taevahelgid“ (2022) ja „Petserimaa taevahelinad“ (2024).