Video
Marilei juures. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard, reporter
Pärnus Paikuse osavalla keskusest mõnevõrra eemale jäävas Silla küla uuselamurajoonis on juba pikka aega avatud salong kohtumiseks iseendaga, kus Mariel Jürgenson rakendab oma töös õpitud teadmisi, loomuomast annet ja aastatega kogutud kasulikke kogemusi.
Marilei juures kohtud sa iseendaga. Video: Urmas Saard / Külauudised
Teades järgmise külastaja tulekut seisab Mariel aegsasti maja nurgal ja viipab juba kaugelt käega. Sammume aiamaja avarale terrassile, kus hea ilm soosib istumist nii enne kui pärast seanssi. Mariel avab ukse ja sisenejat tervitavad kaminas põlevad halud, soe tuba ning õdusalt mõjuva ruumi keskel ootevalmiduses massaažilaud. Kohe esimestel minutitel tunned, et oled justnagu ammu oodatud auväärseim külaline. Tunne ei ole petlik, sest mida mööda aeg kulgeb, seda rohkem veendub külaline, et tema keha koheldakse austuse ja täie tähelepanuga – arvestatakse isikupära erisustega ja mõistetakse tulija ootuseid isegi enne, kui on oma muret või soove jõutud sõnades avada.
Väheste eelteadmiste ja kogemustega massaažilaual lebaja imestab, kuidas massöör teab, et patsient koonerdab päevase vee tarbimise normi täitmisega? Et see või teine organ vajab suuremat hoolt jne. Müstika! Aga elu ongi üks suur müsteerium, nagu hiljuti keegi massööridest elutargalt tähendas.
Minu töö ei ole klassikaline massaaž ega teraapia
Marieli juures kohtud tõepoolest iseendaga – paiga rahus ja vaikuses. „Ootan inimesi, kes tunnevad, et on valmis oma kehaga uuesti ühendust looma,” lausub naine napisõnaliselt mahedalt kõlaval vaiksel kuid kindlal häälel, mis kutsub esile usalduse nii Marieli kui iseenda vastu. „Minu töö ei ole klassikaline massaaž ega teraapia. Pigem on see kohtumine – inimese ja tema enda vahel. Kui inimene tuleb minu juurde, siis ma ei alusta sõnadega, vaid kohaloluga.”
Sageli ütlevad inimesed, et ma tajun rohkem, kui nad oskavad rääkida
Ta täpsustab öeldut: „Kuulan, mida tema keha räägib. Iga puudutus, iga hingetõmme on nagu sõnum – keha teab, mis on valus, kus on pinged, mida on vaja vabastada. Sageli ütlevad inimesed, et ma tajun rohkem, kui nad oskavad rääkida.” Kõrvutades ennast teistega mõistan, et ei oskagi rääkida. Kas ei tea, mida kosta või takerduvad mõtted ning sõnad kartlikkuse taha midagi endast rohkem avada. „Mõnikord tean juba puudutuse järgi, et kehas on puudu vesi, või et süda kannab liiga kaua hoitud muret. See ei ole müstika – see on lihtsalt sügavam kuulamine.” Kuulan ka mina ja saan aru, et kohal viibides polegi enam võimalik endas midagi varjata. Kas ongi tarvis varjata?!
Ta võib lihtsalt olla
„Mulle meeldib, kui inimene lubab endal aeglustuda. Kui ta avastab, et ei pea midagi tegema, parandama ega tõestama. Ta võib lihtsalt olla. Siis hakkab keha ise paranema, ja hing saab kergemaks.”
Mariel tõdeb, et igas kohas on inimesed erinevad, aga sügav sarnasus jääb samaks. „Kõik otsivad rahu, kergust ja selgust. Kui inimene lahkub, on temas enamasti vaikne naeratus, mida sõnadega kirjeldada ei saa. See on märk, et ta on kohtunud iseendaga.” Naeratan minagi, vabalt ja ilma pingutuseta. Sulgen enda järel ukse – kui olen siirad tänusõnad öelnud – ja jätan Puraviku ning Pilviku nurgal asuva maja uute kohtumiste ootele.
Samal teemal:
UULU AVATUD HOOVIDE PÄEVAL TANTSITI VANA-PARADIISI TEEL SHAKTIT JA SOORITATI JOOGA HARJUTUSI
