Arvamus
Dr Madis Veskimägi
Dr. Madis Veskimägi, perearst Tõstamaa Tervisekeskuses, tervitas taas postitusega sotsiaalmeedias oma häid FB sõpru, kolleege, patsiente, tervishoiukorraldajaid, raviasutuste juhte ja teisi „sulelisi”. Sedakorda pikemalt vahutamata teatas ta rõõmusõnumit, et kiirabi kohale jõudes patsient elas veel.
EMO vastuvõtus. Foto: Madis Veskimägi
Esimene lugu
Vastuvõtule pöördus vanem inimene, kes kaebas valu rinnus, kiirgumisega vasakusse õlga, abaluu taha ja kätte. Kaasnes tugev väsimus, tavapärased toimetused põhjustasid hingeldust. Patsient otsustas pöörduda vastuvõtule Tõstamaa kabinetti. Kiirabi pelgas kutsuda ja EMO-sse ka ei julgenud minna. Ta oli ära hirmutatud lugudest, kuidas inimesed pöörduvad tühiste asjadega.
Kui patsient kirjeldas oma vaevuseid, hakkasid minus kõik punased tuled vilkuma ja sireenid hüüdma, seda muidugi piltlikult. Kähku EKG ja minu kartused said kinnituse. Äge südamelihase infarkt! Vt lisast EKG kuvatõmmist. Sellest hetkest, kui arst on haiguse diagnoosinud, algab võidujooks ajaga. Kiirabi kutsudes rõhuda sõnadele: „valu rinnus, kiirgab õlga, külm higi, jõuetus, õhupuudus”. See peaks ühemõtteliselt kutse liigitama kõige kiiremaks, DELTA kutseks. Abi kohalejõudmise kiirus on linnas kuni viis minutit, maapiirkonnas 15 minutit. Esmaabiks hapnik, suu kaudu metoprolool ja aspiriin, tugeva valu korral morfiin, keele alla nitroglütseriin. Seda nimetatakse ka MONA protokolliks (MORFIIN, OXYGEN, NITRO, ASPIRIN). Edasi jääb üle palvetada ja lootus anda patsient elusalt üle kiirabile.
Näitlik EKG kuvatõmmis
Tegin kiirabikutse kell 15.26 ja kiirabi jõudis haigeni kell 16.04, ehk 38 minutit! Perearst ja kiirabi on mõnes mõttes vastasleeris, kiirabi süüdistab perearsti, et see ei ole haigust ära hoidnud ja nüüd peab siis kiirabi sellega tegelema. Tõsiküll, olen kirjutanud konkreetsetest juhustest, kus kiirabi on sama haiget käinud kaks-kolm korda „vaatamas“ ja siis peale perearsti läbivaatust viinud patsiendi haigemajja. Nii tekib õhku veidi elektrit, väikeses koguses on see isegi ergutav. Kiirabi töötaja, punases nagu ikka, küsis – kas andsite mingeid rohtusid ka? Ma ei teadnud, kas räägin arsti, õe või tehnikuga. Jah, MONA protokolli alusel andsin kõik mis vaja. MONA, mis see on, küsis kiirabitöötaja. See võttis mind veidi sõnatuks. Kui sõnad hakkasid tulema, siis andsin ülevaate manustatud ravimitest. Patsient tõsteti raamile ja veeretati kiirabi autosse.
Tühja sellest MONA-st ja elektrist õhus. Kuid rahu ei anna olukord meie armsal eestimaal, kus ei kehti põhiseaduslikud õigused, sealhulgas ka õigus erakorralisele arstiabile võrdselt kõigile. Arutasin seda oma õega, kes sõidab ka Tõstamaale Pärnust, umbes 42 kilomeetrit. Naisterahvas roolis jälgib hoolega liiklusmärke, kiirus ikka 90 maanteel, 70 ja 50 alas nii nagu ette nähtud, käänulisel teelõigul veelgi vähem. Sõiduaeg 28 minutit, ehk 10 minutit kiiremini kui DELTA kutse lähemast kiirabijamast. See on koht mõtlemiseks kõigile.
Kodanikud võiksid taotleda tulu-, sotsiaal ja ravikindlustuse maksu vähendamist, sest põhiseaduses ettenähtu ei kehti. Tervishoiukorraldajad võiksid kiiremas korras rajada Tõstamaale kiirabi tugijaama. Eesti võiks katta medikopterite baasidega, logistiliselt põhjendatud asukohtades. Praegu teeb meditsiinilende piirivalve lennusalk, nende õhkutõusmine võtab aega umbes 30 minutit, lend Tallinnast näiteks Kihnu saarele teist sama palju, siis lend õigesse raviasutusse. Kiirkaater ja autosõit võtab umbes samapalju aega. Ja veel. Kirjeldasin infarktihaige käsitlust, ravijuhiste kohaselt peab patsient jõudma haiglasse, kus on erakorralise angiograafia ja koronaarinterventsiooni võimalus. Ehk siis kohene südame veresoonte uuring ja kiire sekkumine verevarustuse parandamiseks. Maakonnahaigla tähendab viivitust ja väheneb šanss jääda ellu. Rahval on valida: kas kõik Tallinnasse või Tartusse elama; rajada normaalne kiirabi ja medikopteri võrgustik, vähendada maapiirkondade elanike maksukoormust või nõuda riigilt suuremat tuge matuste korraldamisel.
Teine lugu
Mul on au olla väga väärika Pärnu elaniku perearstiks. Juhtus nii, et inimesel tekkisid valud kõhtu ja selga, valuskaalal nii 8-9, see tähendab ikka väga tõsist olukorda. Patsient keeldus kategooriliselt pöörduma EMO-sse, nii pakkisin oma varustuse, vereanalüüsi masina ja sonograafi, jt arstiriistad ning sõitsin seda inimest vaatama. Õnneks ei leidnud midagi erakordset, neerud paisuta, kõhuaort normaalne, vaba vedelik kõhus puudus, põletikuproov korras. Leidsin ühe varasema pildi, kui tegin patsiendi kodus ultraheli uuringut, nii 25 aastat tagasi. Kahjuks ei saanud apteegist kõiki vajalikke ravimeid, valu püsis. Ebaeetiline olnuks jätta valudes inimene üksi koju. Pealegi ei asenda portatiivne sonograaf kompuuteruuringut. Peale veenmist õnnestus inimene sõidutada EMO-sse. Mõningase huviga jälgisin tema käsitlust. Jõudsime haiglasse umbes kella 20 paiku. Vormistati dokumendid ja siis jäi üle oodata. EMO ajakulg on hoopis teistsugune kui tavalises elus. Kaks kuni kaheksa tundi ootamist ei olegi õudne, olen seda mitmed korrad teinud.
Eilne õhtu oli vägagi mõtlemapanev. Minu kõrval istus tugevate valudega inimene, kes aeg-ajalt lihtsalt vaikselt oigas, ikka valuskaala 8-9 palli. Tõeline eestlane – kannatab vaikselt, hambad ristis, väliselt on kõik korras, inimene ju istub, ei sõima, ei vehi rusikatega. Püüdsin kosta EMO sekretärile sõnakese patsiendi seisundist, kuid kästi oodata.
Oodates sain aru, kui tähtis on patsiendi privaatsus. EMO ooteruum on üsna pisike, seal viibis umbes 20 inimest. Ooteruumi keskel on kaarja klaasi taga töötaja, kes omakorda istub klaasi taga. Kuidas ma püüdsin kõrvu sulgeda, see ei õnnestunud. Keskealine kodanik kurdab reiel, otse „koti kõrval“ punni, mis on väga valus, seda oli juba seitse korda lõigatud, kuid abi pole olnud, vaevus kordub. Noorem inimene sosistab – ma käisin kahe nädala eest tegemas aborti, kuid kõhus on ikka valu ja alt tuleb verd. Mida käisite tegemas, hüüab registraator läbi klaasi? Aborti, seda ütles ta nii, et kõik ruumis viibijad pidid kuulma. Noorem mees ja tema lapseootel kaasa teatavad tähtsast sündmusest, peatsest sünnitusest. Kas veed on tulnud, kui sageli valutab, ja veel mitmed tähtsad küsimused. Tahtmatult saavad ooteruumis viibijad, sealhulgas ka viis…kuus last praktilise sünnitusabi kursuse. Nojah, teadmised ei jookse maha mööda külgi, kuid kas EMO on just see õige koht selle õppimiseks. Lisaks vähem delikaatsed pöördumised, kes oli kukkunud, kellel valutas selg või kellel kõht lahti ja kaka imelik. Lihtsalt õudne !!! Saan aru, et ruum väike. Ehitatud on visuaalselt uhke lahendus, seda saaks veelgi täiendada liuguksega nii, et tekiks ooteruumist helikindlalt isoleeritud ruum. Vt foto lisas.
Kui karkudega mees üritab välisuksest EMO-sse siseneda. Foto: Madis Veskimägi
14 aastat tagasi, olles ise EMO arst, tegin filmi EMO tööst. Seal rõhusin sõnumile, et meditsiinisüsteemi osad on kõik võrdselt tähtsad: perearst, EMO, kiirabi ja haigla, oluline on koostöö ja tööjaotus, õige patsient, õigel ajal ja õiges kohas. Seda on ikka vaadatud umbes 14 000 korda. Filmi tehes tabasin hetke, kui karkudega mees katsus siseneda EMO välisuksest. Uks lahti, kark kaenlasse ja…uks sulgus. Nii mitu korda, kuni kuidagi õnnestus kark uksevahelt sisse pista ja lohistada ennast ooteruumi. Lisan selle koha kuvatõmmise. Kõik, kes soovivad, võivad seda filmis ise vaadata. Filmi link avaneb siit: https://www.youtube.com/watch?v=67fCpdTNAKs… , ajakood 3:44. Kõige kurvem on see, et 14 aasta jooksul ei ole midagi ette võetud, olen sellest kirjutanud mitu korda, täpselt sama jonnakas uks, mis sulgub patsiendi nina ees. Haiglajuhid, palun kujutage ennast liikumisraskuste ja valudega patsiendi olukorras.
Kella 22 paiku kutsuti see inimene osakonda, järgnes taas ootamine. Arusaadav, kõik võtab aega. Kella 23 paiku ei saanud teisiti kui kuritarvitasin oma ametiseisundit ja piilusin sülearvutis digilugu – esimesed analüüsid valmis. Siis saabus sõnum patsiendilt: läheb pikemalt, võib koju minna. Hommikul oli esimene asi mida tegin, tutvumine patsiendi uuringutega. Õnneks ka kompuuteruuringul ei leitud midagi halba või väga halba. Rääkisin patsiendiga, ta sai kella nelja paiku palatisse, siis anti ka närvivalu rohtu, esimest korda. Patsient on elukogenud inimene, ka temal oli võimalus jälgida osakonna tööd. Meedikud toimetasid nobedalt, patsiente veeti sinna-tänna. See on normaalne. Kuid mis riivas tema kõrvu, see oli meedikute omavaheline suhtlus, patsientide kritiseerimine ja nende varasema ravi ning meedikute arvustamine kõigi kuuldes.
Arst patsiendi kodus. Foto erakogust
Lõpetuseks!
Pean tunnistama, et mul on tekkinud omalaadne harrastus – meie maakonnahaigla „grillimine aeglasel tulel“. Grillimine muudab teadupärast toidukraami ainult paremaks. Ma ei soovi haiglat ära kõrvetada. Kõik need juhtumid on elust enesest, kõigil juhtub, kuid see on koht õppimiseks, mida võiks teha teistmoodi ja kuidas muuta elu paremaks.
Dixi et animam levavi! Olen rääkinud ja oma hinge kergendanud!
Samal teemal:
