Fotomontaaž – 1881. aastal kirjutatud Jaan Bergmanni luuletus „Eesti lipp“ kolmevärvilise (must – roheline – sinine) lipu taustal
Käesoleval aastal tähistasime Eesti rahvus- ja riigilipu 141. aastapäeva. Meile igapäevaselt tuttav sinimustvalge kombinatsioon tundub nii loomulik, et keegi ei kahtlegi, et tegu on nö meie värvidega. Kuid nagu ikka on väärika ja keeruka ajalooga lipul oma eellugu. Järgnevad read annavad väikese ülevaate, millest on erinevad autorid varasemalt Eesti lipust kirjutanud.
*
Marko Šorin, Eesti lipu seltsi Sindi osakonna piduliku lipuga. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Eesti esimene ärkamisaeg toimus 19. sajandi teises pooles. Pärisorjusest vabanenud rahvas muutus järjest iseseisvamaks. Orjarahva järeltulijad ihkasid viletsusest pääsemiseks hariduse poole. Arenema hakkas maarahva kultuuriline areng. Vändrast pärit papa Jannsen pöördus 1857. aastal oma ajalehe lugejate poole kui Eesti rahvas. Samal aastal toimus ka esimene teadaolev kihelkondlik laulupäev Põlvas, millele järgnesid laulupühad Sõrve säärel (1863), Jõhvis (1865) ja Uulu mõisas (1867). Allasurutud maarahva rahvuslik eneseteadvus ja usk endasse hakkas kasvama. Ilmus Kreutzwaldi rahvuseepose „Kalevipoeg“ rahvaväljaanne (1862), loodi eestikeelne õppematerjal ning hakati looma laulu- ja mänguseltse.
1863. aastal kaotati tsaar Aleksander II ajal teoorjus täielikult ja kehtestati uus omavalitsuse seadus. Ühiskondlikud olud ennustasid suuremaid vabadusi. Just siis oli Peterburis resideeruv professor Köleri pakkunud välja Eesti lipu värvid: must, sinine ja roheline. Värvide peamine seletus oli: sinise taeva all kõnnib mustas kuues Eesti mees rohelisel Eesti pinnal. Rahvusvärvid olid esmakordselt lehvinud 1863. aastal Tarvastus väidab Korp! Rotalia 50ndale aastapäevale pühendatud artikkel Kanada eestlaste ajalehes. Esimese lipu olla õmmelnud Kiidroni-nimeline eesti neiu ja see lipp oli olnud alles veel 1964. aastal.
1922. aastal oli Johann Laidoner „Riigilipu seadust“ tutvustades väitnud lausa, et juba 1. Üldlaulupeol 1869. aastal lehvisid sinimustvalged. Kuid kusagil mujal sellisele väitele kinnistust pole leida. Pigem lehvisid siis Tartu linnas Liivimaa kubermangu puna-roheline-valge trikoloorid.
Jannsenile ja laulupidudele pühendatud mälestusmärk Vändra pargis. Foto: Marko Šorin
Küll on aga teada, et 12.-13. juuni 1880.a toimus III Üldlaulupidu ehk Üleüldine Eesti Tänulaulupidu. Peost ilmus samal aastal raamat, milles on eraldi märgitud Eesti lippu: „Maardu-Ranna laulukoorist, kes iseäranis nimetamist väärt, et neil Eesti lipp olnud.“ Kuna sellist lippu kandis ainult üks koor, siis on väidetud, et tegu oli vaid koori, mitte Eesti lipuga. Seega oli Maardu-Ranna 22-liikmeline meeskoor M. Karesi juhtimisel esimene, kes võttis avalikult kasutusele meie praeguse rahvuslipu selle esialgsel kujul.
1881. a kirjutas Jaan Bergmann luuletuse „Eesti lipp“, mis avaldati trükises „Eesti luuletused“. Luuletuses on read: „ … Kus kolme wärwi kaunistuses Must, roheline, sinine …“. Kui aga luuletus 1901. aastal uuesti ilmub, siis on roheline asendatud juba valgega: „… Kus kolme wärwi kaunistuses Must, walge, helesinine …“. Hilisemal ajal ongi väidetud, et Köler pakkuski rahvusvärvideks sinimustvalget, mis aga eelnevat silmas pidades ei saa tõsi olla.
Vähemalt ühel väljaandel on olemas pildiline materjal Eesti värvidest. 1881. aastal ilmus Karl August Hermanni salmik. Kaanel on kujutatud sinimustrohelist lippu hoidev Eesti mees. Olgu siin kohal lisatud, et Hermann osales Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamise koosolekul, kus otsustati uue seltsi värvide üle. Paraku ei anna asutamise saksakeelsed protokollid edasi värvide valikut ega nende seletust.
1881. aastal ilmus Karl August Hermanni salmik, mille kaanel on kujutatud sinimustrohelist lippu hoidev Eesti mees
Arvestada tuli küll juba olemasoleva kuue baltisaksa korporatsioonide värvidega. Teistel korporatsioonidel oligi alumiseks värviks valge. Ka kõigi Balti kubermangu lippudel oli alumiseks värviks valge. Üks seletus on veel rohelise kadumisele olnud. Nimelt oli varem rohelist, kui põllumeest värvi, Eesti lipul nõudnud C.R. Jakobson, kuid kes 1882. aastal suri.
Eesti ärkamisaegsed (enne sinimustvalget) inimesed rahadel: pangatähtede esikülgedel on Jakob Hurt (1839–1907); Carl Robert Jakobson (1841–1882); Lydia Koidula (1843–1886)
Mis asjaolud täpsemalt Eesti lipu värvide valikut mõjutasid pole täpsemalt teada, küll aga lõppes sisuliselt esimene ärkamisaeg just 80ndatel. Senised juhid kadusid avalikkusest: Jakobson suri, Jannsenit tabas insuldi järel halvatus ja ta kaotas kõnevõime, Jakob Hurt suundus Peterburgi, Koidula elas juba aastaid mehega Kroonlinnas. Tsaaritroonile tõusis Aleksander III, kes kehtestas karmid normid ja algas nö venestamise periood. Tulevase riigilipu pühitsemine 1884. a 4. juunil Otepää kiriklas toimus salaja.