Fotogalerii
Segakoor Con Moto Eesti Sõjameeste Mäletuskirikus Toris. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Pühapäeval toimus rahvusvahelisel laulusillal Eestis kaks kontserti, mille andsid ühiselt Vievise kultuurikeskuse segakoor Con Moto ja Sindi laulukoor: esmalt ennelõunal Eesti Sõjameeste Mäletuskirikus Toris ja mõned tunnid hiljem Pänus asuvas Raeküla Vanakooli kogukonnakeskuses.
Tegemist on suurema kultuurivahetuse projektiga Čiurionis Songs Bridge, mida rahastavad Leedu kultuurinõukogu ja Elektrėnai vald. Laulusild ühendab Lätit, Eestit ja Soomet – need on riigid, kus projekti ellu viiv segakoor Con Moto koorijuhi Audrone Stepankeviciute dirigeerimisel esineb koos kohapealsete kooridega ühiskontserte andes. Con Moto kontsertreisil toimus esimene kontsert Bauska linnas Lätis, jätkus Pärnumaal ja järgnevalt lauldakse Soome pealinnas Helsingis ning Sipoo vallas.
Dirigendid Kristel Reinsalu, Ester Murrand ja Audrone Stepankeviciute Eesti Sõjameeste Mäletuskirikus Toris. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Audrone Stepankeviciute selgitas, et Mikalojus Konstantinas Čiurlionis (1875–1911) on väga tunnustatud Leedu kunsti- ja muusikageenius, kes tõstis 19. ja 20. sajandi vahetusel Leedu kultuuri maailmatasemele, avas uusi teid Leedu professionaalses muusikas ja visandas täiesti uusi horisonte kunstis.
Nii kõlab juubeliaastal Čiurlionise nimi mitte ainult Leedu linnades ja alevikes, vaid ka välisriikides
2025. aasta on Leedus kuulutatud UNESCO ja Leedu Vabariigi Seimi heakskiidul Čiurlionise aastaks. Nii kõlab juubeliaastal Čiurlionise nimi mitte ainult Leedu linnades ja alevikes, vaid ka välisriikides. „Projekti „Čiurlionise laulusild“ viib ellu meie segakoor Con Moto,” rääkis uhkustundes Stepankeviciute, kes on lisaks koorijuhile ka suuruselt Sindile sarnase väikelinna Vievise kultuurikeskuse juht. Lauljad on sellesse koori koondunud nii Vievisest kui ka Elektrėnaite’st, mitte kaugel Vilniusest.
Ühiskontserdiks valmistumisel õppisid eestlased leedukeelseid laule laulma, mis polnudki kooriliikmete sõnul lihtne ülesanne. Sama tegid ka lätlased ja soomlased.
Kontserdi ajal tutvustati lühidalt Čiurlionise elu ja loomingut ning ekraanilt võis näha suurmehe kuulsamaid maale. Lauljate suus kõlas „Ma laulan laulude laulu, ma olen laululaps. Ma avan laulude laeka ja lasen laulud maailma.“ Čiurlionise töötluses kuuldi leedu rahvalaulu „Teisel pool Nemunase jõge“, milles jutustati vastaskaldal seisvast kolmest vahtrapuust ja nende võras laulvast kolmest tuvist. „Kuid need polnud tuvid, vaid noored poisid. Nad vaidlesid selle üle, kes tüdruku võtab. Tüdruk, ära kiirusta, sa oled noor, sul on aega tantsida ja lõbutseda,” vahendas tõlgitud teksti kuulajatele Sindi koori dirigent Kristel Reinsalu. Sindi koori oli dirigeerimas teinegi dirigent, Ester Murrand.
Vaid kümme aastat kestnud loomingulise karjääri jooksul lõi ta umbes 400 muusikateost
Helilooja ja maalikunstnik Čiurlionis, kes jättis Leedu kultuurile kõige silmapaistvama jälje, on ainulaadne looja Euroopa kunstiajaloos. Oma loomingulise tegevuse mitmekülgsuse poolest võib teda võrrelda renessansi meistritega. Vaid kümme aastat kestnud loomingulise karjääri jooksul lõi ta umbes 400 muusikateost. Enamik neist on klaveriteosed, kuid väga olulised on ka oopused.
Samal ajal kõigest kuueaastase maalikunstnikukarjääri kestel maalis Čiurlionis üle 300 maali, lõi hulga graafilisi teoseid ning jättis maha ka kirjanduslikke ja poeetilisi teoseid, väljendas end ajakirjanduses ja katsetas kunstilise fotograafiaga. Tema märkmedd õpingutest Varssavi Muusikainstituudis näitavad huvi geoloogia ja ajaloo, keemia ja geomeetria, füüsika ja astronoomia, astroloogia ja mütoloogia, iidsete ja tänapäevaste keelte, klassikalise ja uue filosoofia ning ida- ja lääne religioonide vastu.
Hiljem õppis ta Euroopa tähtsaimas muusikakeskuses Leipzigis. Leipzigis õppides ärkas taas lapsepõlvest saati hoitud armastus kunsti vastu. Pärast Leipzigis õppimist hakkas Čiurlionis innukalt maalima. See mõjutas ilmselgelt tema muusikalist stiili. 1902. aasta teisel poolel naasis Čiurlionis Varssavisse, olles otsustanud arendada mõlemat eneseväljenduse vormi – nii visuaalset kui ka muusikalist.
Pidev töö ilma puhkuseta ja materiaalne puudus kurnasid Čiurlionist. Arstid diagnoosisid raske ületöötamise, mistõttu määrati talle ravi Varssavi lähedal asuvas sanatooriumis. Kunstniku ravi ajal sündis 1910. aastal tütar Danutė, keda kunstnik ei näinudki. Kahjuks haigestus Čiurlionis 1911. aastal kopsupõletikku ja suri juba sama aasta 10. aprillil, kõigest 35-aastaselt. Kunstnik on maetud Vilniusesse Rasu kalmistule.
Me oleme tulevikus justkui rahvalaulude ja leedu muusika ühenduspunkt
„Me oleme esimesed leedu heliloojad ja tulevased põlvkonnad otsivad meie loomingust eeskuju. Me oleme tulevikus justkui rahvalaulude ja leedu muusika ühenduspunkt…,“ kirjutas Čiurlionis.
Vahelduseks kuulis ja nägi kirikus istuv publik ka humoorikat laulu “Saltyšius” (külavanem). Külavanemal oli kolm poega. Ta läks turule ja tahtis osta vanemale pojale piibu, teisele viiuli ja kolmandale kooki. Turult ta aga midagi ei saanud. Laulu ajal jäljendas üks lauljatest käte abil viiulimängu ja tehti ühiselt teisigi virgutavaid liigutusi.
Kontserttuuri kavasse oli põimitud teistegi riikide heliloojate – Čiurlionise kaasaegsete – teoseid. Nõnda tulid esitlusele ka laulud eesti heliloojatelt.
Lauldi Con Moto ja Sindi Laulukooride ühendkoorina mõned Leedu rahvalaulud Čiurlionise töötluses. Näiteks „All rohelises metsas“, kus on palju väikeseid linde. Linnud laulavad päikesepaistelisel päeval ja pilvisel päeval on nad vaiksed. Ema paneb oma tütre mehele võõral maal. Ema, sa igatsed oma tütart, kes elab oma ämma majas.
Kontserdi viimaseks lauluks valiti „Oi lekia lekia gulbių pulkelis“ (luiged lendavad taevas). Lühidalt laulu kokkuvõtvalt. Luiged lendavad ja kutsuvad mehi üles oma kodumaad kaitsma. Isa on vana ja vend on noor. Kas vend peab sõtta minema? Üks õde valmistas venna ette, teine õde saduldas hobuse ja kolmas õde avas värava ning saatis venda sõtta. Kui Jumal lubab, tuleb vend tagasi.
rohkeid kokkupuuteid Eestiga
Vievisel, Con Motol ja Audrone Stepankeviciute’l on olnud juba varemgi rohkeid kokkupuuteid Eestiga, seda eriti Raeküla Vanakooli keskusega, kes seegi kord külalisi mitmel päeval võõrustas. Aga samuti ka Sindiga. Olgu siinkohal heaks meenutuseks näitena kolm aastat tagasi toimunud kontsert Sindi muuseumi aias, kuid külastusi on olnud teisigi. Omamoodi kultuurisillaks võib pidada sedagi, et tänavu märtsis avati Vievise Kultuurikeskuse suures saalis Sindi hobifotograafide näitus „Sindi 85”.
Samal teemal:
VIEVISE CON MOTO LAULIS PÕHJAMAAD JA KIITIS SINDI LINNA ROHELUST
