Fotogalerii
Tallinna trompetistid Hirvepargis 23 augusti kõnekoosolekul. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
23. augustil toimus Toompea nõlva all asuvas Hirvepargis tavaks kujunenud kõnekoosolek, kus kümnekonna sõnavõtja hulgas esinesid tagasihoidlikule rahvahulgale ka Tunne Kelam ja Riina Solman. Aga 38 aastat tagasi kogunesid samasse parki tuhanded inimesed nõudma Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist.
Sealt tuule tiibadesse saanud kõnekoosolekute traditsiooni jätkab Isamaa. „Mul on tulnud alates teisest Hirvepargist peaaegu 30 korda kõneleda,” meenutas Tunne Kelam (89), kelle sõnul jääb nende kogunemiste motiiv läbi aegade ikka samaks: tõe ja vale eristamine. Kuid tänapäeval on need maailmas aina rohkem segunenud. „Me räägime pidevalt desinformatsioonist ja libauudistest – see on valdav osa meie infovoolust,“ lausus Kelam. „Kui meil õnnestus totalitaarse riigikorra tingimustes, kus ähvardas vale paljastamise eest karistus, seda siiski teha, siis on meil ka kohustus tänapäeval seda suunda jätkata – eristada tõde valest.“
Tunne Kelam Hirvepargis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Taas väärib meenutamist, et MRP Avalikustamise Eesti Gruppi kuulusid Tiit Madisson, Heiki Ahonen, Ilse Heinsalu, Mati Kiirend, Lagle Parek, Jüri Mikk, Jan Kõrb. Lisaks Erik Udam, Arvo Pesti , Endel Ratas, Kalju Mätik, Maris Sarv, Merle Jääger. Kelam ütles oma kõne lõppedes, et vabade rahvaalgatuste häll väärib erakondade ühisalgatusel silmatorkavat monumenti, mis peaks valmima Hirvepargi 40. aastapäevaks – seega juba kahe aasta pärast, aastal 2027.
Ka Riina Solman jätkas Kelami suunalt ja meenutas, et mõned päevad tagasi tähistasime 34 aasta möödumist iseseisvuse taastamisest, mis lõpetas de facto nõukogude okupatsiooni Eesti pinnal. Neli aastat enne seda tulid vaprad eesti mehed ja naised sinimustvalgete all Hirveparki, et avalikustada MRP salaprotokollid ja leida lahendusi ühiskonnas valitsevale demokraatia-, julgeoleku- ja majanduskriisile. Tollel ajal elasid eestlased hoopis kitsalt, paljudel polnud majas veevärkigi, rääkimata euroopalikest võimalustest hügieeni eest voolava vee all hoolt kanda. Mägedel uusehitistes valminud korterid anti okupatsiooniajal ennekõike nomenklatuurile ja venekeelsetele uussisserändajatele.
Täna oleme taaskord kriisides, üksnes selle erinevusega, et toona oli MRP salapaktist rääkimine kuritegu, mille eest inimesi vangi saadeti. „Täna on meil vaba sõna ja inimesed saavad endid sotsiaalmeedias välja elades rääkida ka omariikluse vastaseid rumalusi,” avaldas arvamust Solman.
„Kui Hando Runnel süüdistas 1987. aasta kevadel Tartu Ülikooli tudengite aulakoosolekul ENSV juhte koloniaalpoliitikas, siis oli see erakordne julgustükk. Kõige tähtsamast, okupatsioonist ja Eesti okupeerimisele teed rajanud Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollist polnud võimalik siis veel avalikult rääkida. See oli kuritegu, millele vältimatult järgnes vanglakaristus.” Sellest hoolimata asutasid endised poliitvangid pakti avalikustamise gruppi (MRP-AEG) ja taotlesid Tallinna linnavalitsuselt luba korraldada MRP sõlmimise 48. aastapäeval rahvakoosolekud Raekoja platsil ja Hirvepargis. Teavet meeleavalduse kohta levitati vaba maailma raadiojaamade kaudu ja suust-suhu. Kohalikud meediakanalid olid kompartei kontrolli all ja teisitimõtlejatele suletud. Raekoja platsil koosoleku korraldamiseks Tallinna linnavalitsus luba ei andnud, aga kummalisel kombel olid võimukandjad nõus rahvakoosolekuga Hirvepargis. Rahvas kogunes esmalt Raekoja platsile, kust liiguti edasi Hirveparki.
Hirveparki kogunes umbes 3000 inimest, koosolek möödus rahumeelselt. Kõnelesid Tiit Madisson, Heiki Ahonen, Erik Udam ja Villu Rooda. Merle Jääger ja Raivo Raave lugesid luuletusi. Lauldi „Kungla rahvast“ ja „Saa vabaks, Eesti meri“. Lagle Parek kuulutas välja initsiatiivgrupi stalinismiohvrite mälestusmärgi rajamiseks. Kommunismiohvrite mälestusmärk valmis Tallinnas Maarjamäel 23. augustil 2018, täpselt 31 aastat pärast seda, kui Lagle Parek selle rajamiseks allkirju koguma asus.
Solman tõdes eilsel kõnekoosolekul, et olles nüüd küll vabad asume ometi samamoodi kriisi nagu siis, millest tuleb väljuda ja leida lahendused. „Peame parandama need lõhed, et oleksime üks rahvas ühe asja eest väljas.” Paraku ei pruugi see nii olla ja tõi hiljuti märgatud näiteid: „Venekeelse Delfi käitumine paneb mind imestama juba pikemat aega”
Konfliktide lahvatades laiutatakse nõutult käsi
On kõnekas, et mõned päevad tagasi Eesti iseseisvuse taastamise päeval kaunistas eestikeelse Delfi päist Eesti lipp ja venekeelset teps mitte. „Pealispinda vaadates võib tunduda kellelegi see fakt tühiasi, aga kui vaadata süvakuti, siis tegemist on Eesti riigi ja ühiskonna jaoks valusa probleemi ja julgeolekuohuga, sest taasiseseisvas Eestis on viimased 30 aastat olnud normaalsuseks see, et venekeelsetele antakse samadest sündmustest ja arengutest ühte informatsiooni, eestlastele teistsugust.” Konfliktide lahvatades laiutatakse nõutult käsi ja nenditakse, et infoväljad olevat erinevad.
Aga kes need infoväljad kujundas? Kas kahe erineva infovälja asemel ei saaks vähemalt riigieelarvest või kohalike omavalitsuste rahastatud meediakanalite kaudu edastada eesti- ja venekeelsetele lugejatele identset infot, nagu Leedus? Miks häbeneb Delfi näidata venekeelsetele meediatarbijatele Eesti riiklikke sümboleid?
Võiks öelda, et Eesti lipp päises on pisiasi. „Aga see, mis on selle päise all, pole pisiasi. Eesti elanikke “kostitatakse” meie riigi pidupäeval mitte ajalooliste tagasivaadetega või pidupäeva üritustega, vaid sellega, millega venekeelne Delfi peaks võitlema, ehk Vene propagandaga.”
Eesti riigi taassünni päeval avaldati lugu, kus Vene sportlanna kaebleb, et ukrainlased ja eestlased ei soovi rääkida vene keeles. Lugejale jääb mulje, et venelasi on eemale tõrjutud, et tegu on üleüldise „russofoobiaga“, ja see sobitub täpselt Kremli jutupunktidega, mille järgi Balti riikide elanikud ja ukrainlased on russofoobidest fašistid.
Samal päeval avaldati endise Valgevene riigimeedia töötaja Marina Begunkova artikkel, kes kirjutas, et ahned eestlased korjavad Euroopa Liidu sanktsioone rakendades Eesti vaestelt vene smuugeldajatelt trahviraha. „Sanktsioonid kehtestati seetõttu, et Venemaa hävitab Ukrainat.”
Meid on sunnitud unustama oma juuri
Eesti jaoks on oluline see, mis puudutab Ukrainat. Paljud eestlased projitseerivad toimuvat endale ja mõõdavad seda endaga, sest ka meie sugulasi ja lähedasi on röövitud ning Siberisse ning Kasahstani vangipõlve veetud. Meie kaasmaalasi on tapetud, vägistatud ja piinatud, linnasid hävitatud ja pärast põliste asukate väljaajamist võõrastega asendatud. Meie keelt ja kultuuri on alla surutud, meile on peale surutud võõrast keelt ja elulaadi. Meid on sunnitud unustama oma juuri. Meile on see kõik tuttav, me saame sellest aru ja see on põhjus, miks Eesti on Ukraina suurimaid (vähemalt elanike ja SKT suhtarvult) ja kindlamaid toetajaid, kes jääb Ukraina ning ukrainlaste kõrvale lõpuni. Me toetame Ukraina armeed võitluses vaenlasega, võtame vastu sõjapõgenikke Harkivist ja Mariupolist ning teistest Venemaa poolt hävitatud Ukraina linnadest.
Seda imelikum on see, kuidas vene Delfis tutvustatakse Eesti venekeelsele lugejale Vene okupatsiooni “tõelist nägu“ Mariupolis. Artikkel on üles ehitatud nii, et ta räägib küll okupatsioonist, aga samal ajal nihutab fookuse eemale. Jutt käib hotellidest, hindadest, rannast, turistidest ja sellest, kuidas venelased okupeeritud linnas puhkavad, kuid artiklis ei öelda kordagi otse, et just Venemaa hävitas Mariupoli, tappis kümneid tuhandeid Mariupoli elanikke ja ajab ellujäänud oma kodudest välja, et nende kodud endale võtta ja sellega raha teenida. „Selline lugu normaliseerib Vene okupatsiooni, sest igapäevase elu kirjeldused ja venelaste puhkusemälestused varjutavad selle, et tegemist on rahvusvahelise õiguse rämeda rikkumisega ja massiliste sõjakuritegude paigaga.” Solman küsis: „Miks töötab aastal 2025 sellisel moel Eesti maksumaksjate arvel tehtav Eesti meedia?”
Riina Solman Hirveparki laskuval trepil. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Lõpetuseks leidis Solman, et Eesti riigilipu puudumine päisest pole õnnetu aps vaid teadlik valik. Kui lugeda tekste ja vaadata, kuidas venekeelne Delfi Eesti riigi taasiseseisvumise päeval oma lugejaid teavitas, siis tekib paratamatult küsimus: kas Eesti valitsus ja erameedia omanik üldse mõistavad, et niisugune sisuloomine ei ole lihtsalt kehv ajakirjanikutöö, vaid otsene julgeolekurisk.
venekeelne allasutus toodab pehmet Vene propagandat
Eesti maksumaksja raha eest toodetakse venekeelset meediat, mille algne mõte pidi olema lõhe ületamine ja Eesti riigi ning siinsete venekeelsete elanike vahel sideme tugevdamine Venemaa Ukraina agressiooni tingimustes. Tegelikkuses paljundatakse Kremli narratiive, mida Eesti peaks igal tasandil ümber lükkama. „See ei normaliseeri Eesti sümboleid ja väärtusi, vaid selline olukord süvendab paralleelreaalsust, kus eestlastele ja venekeelsetele antakse jätkuvalt kaks vastandlikku pilti maailmast,” tõdes Solman. Kui Eesti tahab rasketel aegadel ellu jääda ja oma kodanikke kaitsta, siis ei saa riigi raha eest maksta meediale, mis ei kontrolli, kuidas tema venekeelne allasutus toodab pehmet Vene propagandat ja varjab Kremli agressiooni tegelikke põhjusi. Eesti valitsusel on kohustus nõuda, et maksumaksja raha eest tehtav meedia edastaks identset, faktiliselt korrektset ja Eesti huve teenivat teavet. Erameedia omanikul on omakorda kohustus tagada, et tema väljaandest ei saaks tahtmatult või tahtlikult Kremlile kasuliku info levitajat. Solmani seisukohalt pole see kindlasti pisiasi, vaid küsimus meie Eesti suveräänsusest ja ühiskonna ühtsusest ning tulevikust.
Riina Solman ei ole praeguse Riigkogu koosseisu liikmena mitte üksnes poliitik, vaid inimene, kes töötanud paljudel juhtudel erinevates kommunikatsioonivaldkondades, meediajuhina ja avalike suhete nõunikuna ning valdab ja mõistab seega teemat enamikest tavakodanikest märkimisväärselt paremini.
Samal teemal:
MOLOTOV-RIBBENTROPI PAKTI AASTAPÄEVAL MAARJAMÄE MEMORIAALIL
86 AASTAT TAGASI SÕLMITI HÄBIVÄÄRNE MOLOTOVI-RIBBENTROPI PAKT