Täiendatud
Suur fotogalerii
Taasiseseisvumisepäeva lippurid sammuvad pealava suunas. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Sindis tähistati taasiseseisvumisepäeva Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna korraldamisel mitmekülgselt kõigi vanuse- ja huvigruppidega arvestavalt: väärika pidulikkuse, meelelahutusliku kavaga ja väga erinevaid tegevusi pakkudes, aga ka ajaloolisi teadmisi jagades. Melu ja üllatusi jätkus kuueks tunniks nii suurele lavale kui avarale maalapile seltsimaja läheduses.
Ja see õnnestuski
20. augustil toimunust ülevaadet kirjutama asudes ja rohket fotomaterjali toimetades võimendus töölaua taga istudes iga minutiga mure, kuidas seda suursündmust mõistlikus mahus kirjapildis edasi anda. Sama päeva õhtuks sai selgeks, et mitte ükski katse seda teha ei õnnestu kaugeltki sellises headuses, rääkimata professionaalsusest, millega ürituse korraldajad toimetasid. Soov operatiivselt vahendada asetleidnud sündmust ebaõnnestus siinkirjutaja kriitilise pilgu hinnangul sedavõrd, et kajastus jäi eile avaldamata ja täna tuli üritada asjaga otsast peale alustada. Osalemata ise korraldusmeeskonnas oli siiski võimalus tervet ettevalmistavat tööd pidevalt kõrvalt jälgida ja imetleda iga liikme innukat panustamist sellesse, et tagada päevasündmuse õnnestumist. Ja see õnnestuski seltsi Sindi osakonna esimehe Chätlyn Partsi oskuslikul juhtimisel. Olles ise nõudlikult filigraane tõmbas ta kõiges kaasa ka kõiki oma kaaslasi. Samas suutis Chätlyn mitmel juhul asuda täiesti erinevates esineja rollides nii laval, lava ees kui ka rahva hulgas.
Koguperepäeva hakatuseks marsiti lippude lehvides pealava juurde, kõige ees sammus seltsi Sindi osakonna liputoimkond oma pidulikku lippu kandes. Kohe pärast lippurite paigale seisatumist ilmus nende ette Sindi Gümnaasiumi vanem showtantsutrupp.
Hoidkem Eestit!
Esimese etteaste järel paluti lavale Tori vallavanem Lauri Luur, kellele tulid taasiseseisvumispäevale mõeldes meelde hiljutised käigud ja vestlused. „Eelmisel päeval kohtasin ühte kirglikku purjetajat, kes rääkis enda kogemusest Hiiumaa ranniku lähedal, kui kaks vesipüksi ootamatult tema jahist möödusid. Ta selgitas, et kui ikka pagi peale tuli siis ei olnudki midagi teha – hoiad lihtsalt nina vastu tuult ja loodad, et kõik läheb hästi“. Vallavanem mõtiskles selle näitel, et taolistel hetkedel tuletavad katsumused meile kõigile meelde, kui väiksed ja haavatavad me inimestena ikka oleme. Sama kehtib ka Eesti riigi kohta. „Globaalses vaates on meie kodumaa sama väike kui see üksik purjetaja seal Hiiumaa rannikul. Me ei suuda lõpuni olukorda kontrollida ja kõike juhtida. Kuid see mida me saame teha on põhjalik ettevalmistus ja head suhted liitlastega, et oleks kedagi kes meile appi tuleks kui olukord seda nõuab!”
kunagi oli Eesti ja Läti vahel veel üks riik ja rahvus
Jätkates lausus Luur, et taasiseseisvumisepäeva tähistamise tähtsus tuli selgelt esile ühe juhuse tõttu. „Paar päeva tagasi sõitsin kuuese tütrega Lätti ning teel juteldes tuli korraga lapsele seletada, et kunagi oli Eesti ja Läti vahel veel üks riik ja rahvus – Liivimaa ja liivlased. Tänaseks pole Liivimaast enam jälgegi ja viimane teadaolev Liivi keelt kõnelev inimene olevat hiljuti siit ilmast lahkunud. Ehk, et kui me endale olulisi tähtpäevi ei tähista ja enda kultuuri ja keelt au sees ei hoia siis võib meiega juhtuda sama… Hoidkem Eestit!”
Päeva juhtimist vedasid kaks Markot – Marko Šorin ja Marko Nuut, mõlemad seltsi liikmed.
Ajaloohuvilisena märkis Šorin seltsimaja juures paiknevat erilist asukohta, kus Sindi on alguse saanud tekstiilivabriku ümber tekkinud asulana, mis kasvanud väikelinnaks. „Just siin, Jaagu Matsi talu õuel, peatus 1831. aastal Johann Christoph Wöhrmann. Keskkond, mida ta siin nägi, andis töösturile kindlustunde just sellele paigale rajada oma vabrik. Edasine on juba Sindi linna ajalugu.”
Taasiseseisvumisepäeval Sindis esindatud motoklubid Geri & Freki MCC Pärnu ja Kärnataja HC ning kohalikud tsikli poisid. Ühes nendega pildil Chätlyn Parts ja Kristiina Anufrieva. Foto: Urmas Saard / Külauudised
20. augustil tähistatakse Eesti Vabariigi de facto taastamist põhjusel, et samal kuupäeval aastal 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kooskõlastatult Eesti Komiteega vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Kaheksakümnendate ja üheksakümnendate sündmustel on otsene seos ka Sindiga, sest siin trükiti salaja sinimustvalgeid lippe, mida paljudel sündmustel kasutati. „Meie hulgaski on inimesi, kes sellega tol ajal seotud olid,” osundas Šorin, kes peatus oma ajalootunni minutitel ka Eesti lipul ja lippude ajalool üldisemalt. „Union Jack on unikaalne maailmas, kuna selle kasutust ja värve ei reguleeri ükski seadus. Samas Eesti lipu värvid on lausa värvikoodidega reguleeritud.”
Kuigi eestlaste rahvuslipp on väga vana, siis mõned aastad enne EÜS-i lipu õnnistamist oli professor Johan Köhler välja pakkunud enda idee Eesti lipust. Rahvusvärvideks pakkus ta sinist ja musta, kuid valge asemel oli roheline. Peamiselt selgitati värvide tähendust sellega, et rohelisel Eesti pinnal kõnnib eesti mees mustas kuues sinise taeva all.
Lipu isaks tuleb pidada professor Johann Kölerit
1880. aastal toimus III Üldlaulupidu ehk Üleüldine Eesti Tänulaulupidu. Peost ilmus samal aastal raamat, milles on eraldi märgitud Eesti lippu: „Maardu-Ranna laulukoorist, kes iseäranis nimetamist väärt, et neil Eesti lipp olnud.“ Kuna sellist lippu kandis üks koor, siis on väidetud ka, et tegu oli vaid koori, mitte Eesti lipuga. Seega oli Maardu-Ranna 22-liikmeline meeskoor M. Karesi juhtimisel esimene, kes võttis avalikult kasutusele meie praeguse rahvus- ja riigilipu selle esialgsel kujul. Lipu isaks tuleb pidada professor Johann Kölerit. Sama kombinatsiooni kasutasid Eesti lipuna aasta hiljem kaks luuletajat: Jaan Bergmann ja Karl August Hermann. Aastal 1881 kirjutas Jaan Bergmann luuletuse „Eesti lipp“, mis avaldati trükises „Eesti luuletused“. Samal aastal ilmus Karl August Hermanni salmik, mille kaanel oli pilt nimetatud värvides lippu hoidva eesti mehega.
Ka Eesti Üliõpilaste Selts lähtus suuresti samast värvide tähendusest, asendades rohelise valgega.
Rein Kontson, taasiseseisvumisepäeva peaesineja Sindis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Šorin rääkis Eesti lipu ajaloost põhjalikult ja põnevaid faktipõhiseid teadmisi jagades, et paremini mõista meie riigi sünniloole eelnenud rahvustunde sügavuti juurdumist siinsesse Maarjamaa viljakasse mullapinda. Kogu tema ettekanne vääriks edaspidi täiesti omaette kirjatükki, arvati kuulajate hulgas. Aga piirdume siinkohal veel mõne ükskiku Šorini nimetatud huvitava faktiga: aastal 2017 kudus Viljandimaa mees maailma suurima Eesti lipu, mis kaalub 100 kg ja selle kudumiseks kulus 140 km lõnga; 2019. aasta Eesti lipu päeval moodustasid Põltsamaal sinistesse, mustadesse ja valgetesse rõivastesse riietatud inimesed omakorda suurima Eesti lipu. Ettekandjal oli varuks ka küsimusi, millele õigesti vastanud said preemiaks šokolaadi.
Laval toimuvate etteastete vahele jäi pidevalt parasjagu aega, et uudistada laadal kauplejate tooteid või peatuda toitlustajate lettide ääres ja keha kinnitada. Silma jäi heategevust lipu seltsi toetamiseks. Mängukoobas paiknes pealava vahetus läheduses. Riin Tuub selgitas, et Mängukoobas on võtnud oma tegevuse eesmärgiks jagada loteriist ja muust pakutavast teenusest saadavast tulust pool heategevusele. Nii annetati ka lipu seltsile.
Õnneli Pilliroog ja Chätlyn Parts mängisid lühinäidendis “Armastus kolme apelsiini vastu” kuningat ja Pantalonet. Mõlemad naised on saanud õpetust ja vajalikke teadmisi näitlejateks kasvamisel paljude aastate kestel õpetaja Eneli Arusaare juhendamisel.
Loodan, et tänasest kaunist päevast osasaajad märkasid anda omapoolse kasvõi väikese panuse
Publiku pingil istunud Heidi Vellend kirjutas päeva lõppedes, et talle piisas ürituse lühiajalisest väisamisest mõistmiseks, millise suure panuse olid päeva korraldamisse andnud Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna liikmed ja päeva esimese poole juht Marko Šorin! „Platsil viibides oli tõelise pidupäeva tunnet. Nautisin sisukaid ajaloominuteid vaheldumisi imelistes sinivalgetes kostüümides rahvatantsijate etteastetega – otsekui sümboolselt soovides õnne meie väikesele armsale Sindi linnale ja väikesele armsale ning vabale Eestile!” Veel lisas Heidi, et enne lahkumist nägi ta juhuslikult lipu seltsi korjanduskasti nende tegevuse toetuseks. „Loodan, et tänasest kaunist päevast osasaajad märkasid anda omapoolse kasvõi väikese panuse meie linnakese kõigi märgiliste tähtpäevade tähistamisel otsustavat rolli täitnud Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna tegevuse toetamiseks!” Selle kaunilt kujundatud kogumiskasti meisterdas oma kätega Marko Nuut.
Dorota Magdalena Pawlak, Maria Danuta Stelmasiewicz (mõlemad Gdańskist), juhendaja Imbi Ristoja ja Piia Karro-Selg rosette valmistamas. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Piia Karro-Selg, kogukonnakeskuse Raeküla Vanakool juhataja, tuli naaberlinnast Pärnust Sinti koos kahe rahvusvahelise võrgustiku Interskola konverentsi külalisega. Nende nimed on Dorota Magdalena Pawlak ning Maria Danuta Stelmasiewicz, kes pärit Poola linnast Gdańskist. „Esmalt osalesime väga loomingulises tegevuses, valmistades oma oskuste ja kätega väikeseid märke ehk rosette Eesti lipu värvides: sinine, must ja valge,” rääkis Dorota. „Minu sõbrad Piia ja Mary kasutasid heegelnõelu. Mina meisterdasin paberist ja liimist väikese lille. Saime kõik materjalid tasuta ühelt väga toredalt daamilt, kes meid töös aitas.” Läheduses samuti käelist tegevust arendavas töötoas tegutsenud Marko Nuut ütles, et kaugete külastajate juhendaja oli Imbi Ristoja. „Tema, see sama Imbi, kes meile väga palju kostüüme mõelnud ning aidanud kujundada näiteringi jaoks.” Piia lisas tõdemuses, et taas oli imeline kogemus: „Nii tore, et sintlased on nõnda tublid ja mis peamine – jätkavad järjekindlalt Eesti lipu väärtustamist, tähtsustamist, tutvustamist, kui ühe iseseisva riigi väga olulist sümbolit.”
Nende etteaste oli imeline
Dorota jätkas saadud muljete vahendamist Taali vabatahtlike päästjate nägemisest. „Vaatasime, kuidas lapsed lõbutsesid tuletõrjeautoga ja kustutasid tulekahjus olevat maja. Seejärel vaatasime fantastilistes sinivalgetes riietes naiste traditsioonilisi rahvatantse. Nende etteaste oli imeline. Tagasiteele ostsin mälestuseks mõned väikesed keraamilised suveniirid. Need on uskumatult ilusad. Kuigi meie viibimine üritusel ei olnud väga pikk, nautisime seda väga. Soovin kõigile Eesti inimestele kõike head nende riigipüha puhul,” rääkis poolatar. Kahjuks ei võinud külalised pikemalt Sinti jääda, sest veidi enne kahte pidid nad alustama sõitu Riia lennujaama suunal.
Sealsamas rosettide valmistamise laua lähedal sai ka õnneristisid teha ja rookroone valmistada. Nende valmistamist juhendas Kaire Maali Lõhmus, keda abistas taas Marko Nuut.
Platsi kaugemas servas oli koha leidnud Tõnis Lusikas, Terve Prantsuse Buldog MTÜ juhatuse liige, ühes oma abilistega. Nemad tutvustasid ennast Eestis ainsa kennelina, kelle eesmärgiks on saada tagasi sportlik ning terve prantsuse buldog. Tõnis Lusikas üllatas koeri vaatama tulnud külastajaid auhinnaga, millega premeeris küsimustele õigesti vastanuid. Vaja oli ära arvata, milline koertest, Bruno või Donna, on politsei koer? Auhinnaks paberist dollar! Hiljem lasti vähemalt üks selline väärtuslik raha ka lipu seltsi korjanduskasti.
Platsi teises servas korraldas Kauri Mitt mänge suurtele inimestele. Tema osales juba teist korda lipu seltsi tegemisel ja avaldas koguni mõtet seltsiga liitumiseks. Sportlikku tegevust oli lastelegi. Näiteks võis proovida käe osavust saapa viskamisel määratud punktile võimalikult lähedale.
Kohalikke palus Olari kutsuda “kohalikeks tsikli poisteks”
Motomehed aitas Sinti kokku ajada Olari Jürgens. Klubidest olid esindatud Geri & Freki MCC Pärnu ja Kärnataja HC. Kohalikke palus Olari kutsuda “kohalikeks tsikli poisteks”, kuna nemad ühtegi klubisse otseselt ei kuulu.
Olari oli ka see mees, kes palus tublil ratsahobusel Erroril tulla koos tema kauni perenaisega motikate keskele.
Oodatud päeva peaesineja oli Rein Kontson, kes teatas üllatunult, et tema ongi peaesineja. Mõnusa lauluhäälega suurepärane solist!
Samal teemal:
