Arvamus
Hiljuti avaldasin ajalehes „Maaleht“ kirjutise „Eesti maaelu memorandum“, mis pälvis üle poolesaja kommentaari ja hinnangu. Töötasin sellega mitu kuud ja kasutasin paarikümne kaaslase abi. Meie elu läheb edasi, aga mõnedest asjadest lihtsalt vaikida ei saa.
Jaak Uibu. Foto: Urmas Saard
Ei saa vaikida Eesti ääremaastumisest, külade kadumisest, koolide sulgemisest, arstiabi üha halvenevast kättesaadavusest ja paljust muust. Inimene vajab selgust, miks nii on läinud.
Korraldasime möödunud aastal Eesti II elujõu kongressi Tartu Maarja kirikus, et probleemid selgemaks rääkida. Üks teemasid oli inimeste meelsuse muutus, mida inimesed ise ei taju. Põllumajandusteadlane Jaan Reemann ütles juba 1995. aastal välja erinevuse sõjaeelsete põlvkondade ja kaasaegsete vahel: Siis tehti seda, mis oli vaja, aga nüüd – mis meeldib.
Artikliga püüdsin leida maaelus kaasamõtlejaid. Kui memorandum oli ilmunud ja esialgsed arvamused käes, siis saatsin selle sügavamaks analüüsiks mitmetele ametiasutustele. Ühelt asutuselt sain nobeda vastuse: Teadmuskeskus lähtub oma töös Eesti maaelu arengukavast ning teadmuskeskuse enda arengusihtidest ning ei sekku eraisikute arvamusavaldustesse. Niisiis sai eraisik nina puhta. Ometi Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb: Igaühel on õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vastamise korra sätestab seadus.
Esitame maaelu memorandumi lühendatud teksti. Kogupikkuses on see avaldatud 8.mai Maalehes pealkirjaga MUREKOHT. Eesti maaelu memorandum. Vajame peresid ja peremehi.
Kuidas olla peremees oma maal ja hoida elu inimväärsena järgmistele põlvedele?
Peremees: omanik, täieõiguslik valitseja, käsutaja, otsustaja, määraja, aga eelkõige vastutaja.
Elluviimist ootab Eesti rahvastikutaaste regionaalprogramm aastast 2005. Selle ülevaade on avaldatud Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu kogumikus „Eesti jätkusuutliku arengu teel“, 2006. Regionaalprogrammi eeskujuks oli möödunud sajandi 30-ndatel aastatel asundustalude loomine. Võtmeideeks on soodustingimustel maaeraldis maakodu rajamiseks. Maakodude rajamine aitab kaasa peremeheks kasvamisele ja kodu kui tootmisüksuse taastamisele.
Peremehe seisuse kidumiseleviis eelkõige talude ja omanike hävitamine nõukogude võimu poolt. See omakorda tõi vägivalla ja mammona tuules kaasa Vaimu ning Vooruse allakäigu. Peremehe seisuse sisulise hävitamise mõju ulatub tänaseni.
Maaelu: elu looduse keskel ja rütmis. Mis määrab maarahva loodusläheduse? Eelduseks on maaomand, mille kaudu tagatakse lastele töökasvatus ja tervis. Maaelu annab rahvale leiva ja kindlustab jätkusuutlikkuse. Moodsas keeles öelduna toidujulgeoleku. Maaelule tugineb kogu kõrgkultuur.
Ökosüsteemi vundament on mullas elavate tillukeste olendite ja kogu looduse tolmeldajate õlul. See vundament saab kabelimatsu monstrum-tuulikutelt, Rail Balticult, Nursipalu polügoonilt, põldude töötlemisel kemikaalidega jne.
Linnaelu positiivse panuse nullib nende asukate – palgatööliste – juurtetus. Oma maja ja krundi omanikud on paremas olukorras kui kortermajade elanikud. Eestist emigreeruvad kõrgelt haritud ja kõrge kvalifikatsiooniga mehed ja naised. Asemele saabuvad enamasti vaid lihttöölisteks sobivad inimesed.
Eesti arengumudeliks saagu tulevikuvanker, mille ratasteks on töö, perekond/kodu, vaimsus ja loodus
Mõnele ei meeldi terminin „rahvastikukriis“, aga sündimuskriisi nad eitada ei saa. See viibki paratamatult rahvastikukriisile, mis on juhtimis- ja haldusalaste vigade tagajärg. See teema on laualt sisuliselt maas, vindub nagu tuli toores puus. Abinõud põhiseadusliku olulise eesmärgi – eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmiseks läbi aegade – ei hõlma eesti rahvust.
Kuidas leida üles uus teeots harmoonilise ja täisväärtusliku elu suunas? Ikka KASVATUSE ja HARIDUSE kaudu? Kuidas hoida Eestit? Eesti arengumudeliks saagu tulevikuvanker, mille ratasteks on töö, perekond/kodu, vaimsus ja loodus. Nende mõistete ühtsuses kasvanud ja elanud inimpõlved on meid toonud siiani läbi aastatuhandete. Ja viivad ka edaspidi.
Hakkame vastu allakäigule! Sädeinimesed on meie endi hulgas. Inimene peab saama elada ja töötada samas piirkonnas. Tuleb hoida talupoeglikku mõttelaadi. Haridus sh kutseõpe maale. Lõpetada maakoolide sulgemine. Riigi juhid ja nende nõunikud peavad olema elu- ja töökogemusega haritud mehed ja naised, kes ka sisuliselt vastutavad oma otsuste eest. Sündide arv aastas olgu vähemalt 20 tuhat. Meie püsimajäämine sõltub eelkõige lasterikastest peredest, kes oma laste kaudu kinnitavad usku Eesti tulevikku.
Mets, maa, vesi, õhk ja tuul on meie ühine rikkus, mille majandamise eesõigus ja sealt saadud tulu peab jääma Eesti kodanikele ja saadud kasum teenima kogu Eesti huve. Vallavanemad peaksid roteeruvalt stažeerima Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis.
Maaelu säilitamiseks vajame maale rohkem maaomandiga peremehi/perenaisi, kust sünnivad tublid talulapsed. Kooliprogrammidesse kirjutada peremehe ja perenaise koolitus. Vajame järjekindlat ja arusaadavat maaelupoliitikat! Hoides maaelu hoiame Eesti riiki.
Ootame kõiki memorandumile kaasa mõtlema oma ü h e n d u s t e s ja üldisi printsiipe lahti kirjutama, parandama, konkreetseid tegevusi seatud eesmärkide saavutamiseks välja pakkuma (näiteks, laste volikogud, unistused üles kirjutada, kooliaiad taastada, maksusoodustused piirkonniti jt) ja mis peamine, tegevusi ise ellu viima või vähemalt elluviimisele kaasa aitama.
Koostas Jaak Uibu D.Sc. ühes mõnekümne mõttekaaslasega. Märts-aprill, 2025.
Samal teemal:
ET EESTLASTE RAHVAARVUKUS EI LANGEKS ALLAPOOLE KRIITILIST PIIRI