Aldo Kals, Petserimaa sõber
2. mail algas eesti raamatu 500. aastapäevale pühendatud „Petserimaa elulooraamatu“ esitlussaaga Tartus ja see jätkus 15. mail Värskas. Petserimaa Suveülikooli esindajad olid aegsasti kohal, et panna Vabadussambale Petserimaa kahe laualipu vahele mälestusküünal tekstiga „Au Petserimaa vabastajatele!“.
Tundsime heameelt, et vabadussamba rajamisse panustasid ka Petserimaa suveülikooli liikmed ja meie rajataguse ajakirjandusliku teavitustöö kaudu ka mitmed välis-eestlased, nende hulgas Jüri Toomepuu.
Seadsime end raamatukogu hubases esindusruumis Eesti ja Petserimaa laualippude, maakonna kaardi ja muude tarvikutega oma etteasteks valmis. Kuigi olime seal esmakordselt, jäi mulje, et meie vastuvõtja Heli Kõllamägi on meie tuttav aegade algusest. Raamatukogu poolt olid välja otsitud minu raamatud, mida keegi varem kuskil pole märganud esile tuua. Omalt poolt sai raamatukogule kingituseks kimbuke minu trükiseid, millele kindlasti toon lisa.
Kell 17 kukkus kuskil kellakägu ja võõrustaja, tartlaste ning kolme väärika külalisega läks lugu lahti! IlmarVananurm mängis ja laulis oma unustamatut „Petseri valssi“ ning muusikalinne avalöök sai samuti tehtud (vahetpidamata jooksid numbrid diktofoni ekraanil).
Tervitasin ja tänasin kokkutulnuid, eriti aga raamatukogutöötajat, kes meid lahkelt vastu võttis ja kohvikannu sisse lülitas. Pakkusin välja, et räägin pisut endast, oma kodukohast Pärnu-Jaagupist ja sidemetest Petserimaaga ning elulooraamatu saamisloost.
Olen sündinud 1945. aastal Pärnu-Jaagupi alevis, mis asub Pärnust 28 km põhja ja Tallinnast 101 km lõuna suunas. Olen „Petserimaa külade“ raamatust lugenud, et sealne maastik on tulvil järvedest, ojadest ja Jõgedest. Meil seal Pärnumaal piisab ühe käe sõrmedest, et järve mõõtu veekogusid kokku lugeda: Ermistu, Kaisma, Lavassaare, Tõhela ja Tõstamaa. Kes tahab teada, kus on Pärnu-Jaagupi kihelkond, otsigu maakaardilt üles Kaisma ja Lavassaare järv ning tõmmaku nende vahele mõtteline joon ning ongi minu kihelkond kirdest edelasse märgitud. Kui keegi tahab mulle leida „saatuse sõrme“, siis võtku teadmiseks, et Kaisma järve lähedal sündis 1870. aastal Petserimaa valgustaja ja preestri Karl Ustavi sakslannast abikaasa Pauline (sünd Miederberger), kes oli ilmselt võtmeisik petserimaalaste sellekohase ametliku pöördumise alusel Petserimaa toomisel Venemaa küljest Eesti koosseisu 1918. aastal (enamusel „teadjameestel„ on see tõik täiesti tundmatu).
Õppisin Tartus ajalugu ja olen kaitsnud sel erialal kaks teaduskraadi. Olen abielus, kahe poja isa ja nelja lapselapse vanaisa [toimetaja märkus: Aasta isa 2013]. Mul on olnud suur õnn kogu elu ajaloo alal muuseumitöötaja, ajalooõpetaja ja ülikooli õppejõuna tegutseda. Asusin ajalugu õppima 1967. aastal ja enamvähem sellest ajast olen tuttav nimeka petserimaalasest rahvaluuleteadlase Paul Haguga, kellega olin viimati koos nädalapäevad tagasi, kui olin tegev talle kui kaasautorile meie tänase elulooraamatu üleandmist korraldamas. Kutsusin Pauli kui suurepärast asjatundjat ühe oma üleriigilise eeposeteemalise ürituse peaesinejaks 1995. aastal, kus ta tutvustas ka seto Peko eepose lugu.
vaadake sõjaeelse algkooli geotraafia töövihikut, siis saate ka ise teada, kuidas Eesti peab põhiseaduse paragrahvi 122 järgi koos Petserimaaga täna välja nägema
Petserimaast kuulsin esmakordselt oma emapoolselt vanaisalt Jürilt ja oma isalt Arturilt, kes mõlemad olid oma sõjaväelist sundaega vastavalt tsaari ja eesti ajal Petserimaal teeninud. Kui ise Eesti maakaarti üheksa-aastaselt uurisin, siis avastasin, et Eesti Petseri oli ENSV piiri taga? Hiljem selgus, kuidas see maakond oli naabri poolt üle võetud. Tänapäeva maateaduse õpikute koostajatele näpunäide, vaadake sõjaeelse algkooli geotraafia töövihikut, siis saate ka ise teada, kuidas Eesti peab põhiseaduse paragrahvi 122 järgi koos Petserimaaga täna välja nägema, aga ei näe.
Ise olen Petserimaad külastanud esmakordselt 1959. aastal koos oma ema Pärnu-Jaagupi töökaaslastest koperaatoritega „Molotovi“ veoauto presendiga kaetud kasti pinkidel Lõuna-Eesti kahepäevasel ekskursioonil, kus Petserit võeti ikka Eesti osana ja munkasid ning poemüüjaid sai eesti keeles kõnetada.
1963. aastal käisin Petseris koguni kaks korda. Esmalt just siis koolilaste hulgas moodi läinud autostopimatkamise võimaluse tõttu. Kloostris tegime pumbajaama juures juttu päikeselõõmas furaškat kandnud tõsise ja pisut mureliku silmavaatega töömehega, kelle nime sain 60 aastat hiljem teada – August Kunnus! Muljet avaldasid jumalakojas kirikuslaavi keeles järjehoidjaga paksu pühakirja laulval toonil lugenud ilmik ja Mihhaili katedraali valgustuslahendus, kus kirikul polnud ainsatki akent, särav päikesevalgus voogas kupliakendest sisse. Seejärel olin tuntud looduskaitsetegelase Jaan Eilarti kutsel loodussõprade kokkutulekul Värskas harmooniumiga kunagises kasarmus. Et olin koolipoisina pisut esperanto keelt nuusutanud ja Värskas oli parajasti ka Balti, täpsemalt Nõukogude Liidu esperantistide kokkutulek, osalesin ka sellel pärast Eilarti ürituse lõppu. Esimesel puhul tehti ekskursioon Petserisse ja Irboskasse, kus Eilart näitas meile Eesti tegelikku idapiiri. Teisel üritusel tegime laevaga tiiru ümber Kolpino saare. 1987. aastal sooritasin oma Tartu muuseumisõpradega huvitava autobussimatka Petserimaale, mille keskmes oli klooster ja ekskursioonibüroo giidi saatel käisime Irboska ümbruses. Sama seltskonnaga külastasin 2020. aastal Salusaart, kuhu paljud pole oma jalga tõstnud.
2014. aastal olin ilmselt Inara Luigase vahendusel kutsutud Seto Kongressi külaliseks Värskas. Üritus oli võimas, aga soovisin siis ja ka nüüd, et kõigi varasemate kongresside otsuste ja resolutsioonide kuulutamisest jõus olevateks, ei piisa. Vähemalt paar korda nt usupühade taustal tuleks petserimaalaste muredest teavitada ajalehtedes, raadios ja televisioonis kogu Eestile ja maailmale. Kes peni hända liigutab, kui mitte koer ise (nt Ruhnu sadama süvendamist ei hakka Eesti riik tegema, kui ruhnlased ise selleks soovi ei avalda). Riigikogu, valitsuse ja presidendi ees on vaja pidevalt oma muredega esineda ja neist valjult rääkida. Võõraste empaatiavõime ei tööta, töötab riigiaparaat! Arvan, et üksainus petserimaalaste põhjendatult koostatud avalik kiri Toompeale või Kadriorgu oleks lõpetanud riigireeturliku ühemehesoolo uue ja veel uuema Eesti-Vene piirilepingu saaga, kuhu kulutati miljoneid kroone ja sadu tuhandeid eurosid maksumaksja raha.
Eesti seadused lubavad kodanikualgatust, kui see tegevus on kooskõlas põhiseaduse vaimuga. Kümmekond aastat tegutsenud Tartu Rahu Põlistamise Selts ja Petserimaa Suveülikool on võtnud oma südameasjaks sekkuda riigi ükskõiksesse suhtumisse oma seaduslikesse, kuid ajutiselt okupeeritud ja annekteeritud ida-aladesse, sealhulgas Petseri maakonna kontrolljoonetagustesse aladesse.
Oli rõõm Obinitsa raamatukogu juhataja Liidia Sillaotsa vahendusel osaleda 2015. ja 2016. aastal kohapeal Petserimaa Ülestõusmisülikooli sildi all rahvaülikooli vormis ajalooloengute ja allkirjade kogumisega uuema Eesti-Vene piirilepingu vastu. Tundsime rõõmu, kui Riigikogus kukkus läbi selle järjekordne ratifitseerimishääletus 25. novembril 2015.
Meie uue nime all tegutsenud petserimaa Suveülikooli tipphetked olid aastatel 2017–2022, mil võtsime oma telgiga osa kuuest järjestikulisest Seto Kuningriigi päevast. Eesmärk endiselt rahvaülikooli vormis tugevate lektoritega (Rein Einasto, Andres Inn, Peeter Kaasik, Rein Koch, Mart Niklus, Jaak Pihlak, Peep Pillak, Urmas Salo, Indrek Särg, Veronika Varik jt) loengute korraldamine Petserimaa ajaloo, looduse ja maateaduse ning maakonna suurmeeste (Samuel Sommer, Karl Ustav, Anton Õunapuu) teemadel. Tegin ka ise mõnikord suu lahti.
Ega me seda väga oodanudki, aga nii mõnigi Eesti avaliku elu tegelane astus meie telki uurima, millega siin sinimustvalge ja Petserimaa leelokandlega lipu kõrval setode Püha Jüri ikooni ees põleva küünla säras tegeldi? Parima mulje jätsid meile Jüri Adams ja Kaja Kallas.
Seda loengulist tegevust võimendasime hiljem ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias ettekannete avaldamisega. Kuus aastat järjest läks meilt kiri Konstantinoopoli patriarhile Bartholomeos I-le sooviga, et tema kanoonilises alluvuses olev õigeusklik maailm palvetaks iga aasta setode jüripäeval, 6. mail Petseri maakonna taasühendamise eest muu Eestiga.
Petserimaa sõbrad muretsevad , et Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 122 järgi de iure meile kuuluv maakond pole seda de facto. Seejuures ei näi keegi midagi tegevat, et see nii oleks. Kedagi ei näi häirivat, et naaberriigi verine diktaator käib Petseri kloostris oma pihiisalt täiendavat õnnistust Ukraina Vabariigi hävitamiseks saamas. Samad sõnad Venemaa mõju all olnud Kiievi juhtiva kloostri neile kaotsiminekul selle aujärje Petserisse toomisel. Sellest on korduvalt juttu olnud, et asja lahendamiseks tuleks luua välisministeeriumis okupeeritud alade kuraatori ametikoht, kes valvaks rahvusvahelise õiguse järgi olukorda eesti okupeeritud aladel. Vajadusel külvaks ta naabri õigustatud protestidega üle, olles sellega maailma pildil, kes meie tegevusetuse tõttu Petserimaa muredest midagi ei tea. Korduvatele pöördumistele ja meeldetuletustele vaatamata, pole meie eurosaadikud Brüsselis sel teemal sõna võtnud, kuigi Ukraina suunal seda tehakse.
Asi kipub koomiline olema seetõttu, et ka siinpool kontrolljoont elavad kodanikud ei tea peaaegu midagi Petserimaast ja sealsetest muredest. Et mingi ajaloohõnguline teave leviks, oleks vaja midagi ette võtta. Petserimaa sõbrad on mõnda aega mõtisklenud maakonna ajaloo tutvustamiseks elulugude kasutamist. Ise tegin seda oma kodukihelkonna suunal täpselt pool sajandit tagasi. Siis valmis mul ja mu abikaasal Mallel kaheköiteline käsikiri Pärnu-Jaagupi muinasaegset nime Korbe kasutades „Tuntud korbelaste elulood“. See sisaldas 56 illustreeritud põhi- ja lisaks 31 lühielulugu.
Et nimekatest petserimaalastest tekiks mingi ülevaade, sai aastatel 2020–2022 koostatud „Petserimaalaste üldnimestik 862–2022“, mis sisaldas umbes 7000 bio-bibliograafilist kirjet petserimaalastest. Selleks sai läbi töötatud sadakond Eesti tähtsamat eluloolist teatmeteost ja 2023. aastal see raamatuna välja antud. Selle põhjal algas 2024. aastal kolmekümne, põhiliselt aga kolme kogenud elulookirjutaja (Enn Ernits, Peep Pillak, Heini Vilbiks) osavõtul „Petserimaa elulooraamatu“kirjutamine, mis sisaldas 163 illustreeritud elulugu, kus oli esindatud 28 naist ja 135 meest. Tegu on ajaloolise Petseri maakonna hariduse, majanduse, kultuuri, poliitika, spordi, sõjanduse, usuelu ja teistes eluvaldkondades silma paistnud tegelastega. Elulooraamatus säravad Petseri Gümnaasiumi õpetajad ja nende õpilased, kellele olid jõukohased kõikvõimalikud vaimuelu saavutused.
Olen teinud mitu pöördumist ajalootudengite poole, kes otsivad endale bakalaureuse või magistritöö teemat. Pakun selleks „Petseri Gümnaasiumi ja 2. keskkooli ajalugu“, millest võib välja kasvada isegi doktoritöö „Petserimaa hariduslugu“. Kirjutamist ootaks ka koguteos „Petserimaa” seisuga kuni 1944 ja jätkamist sariväljaanne „Ppetserimaa külad“.
Üle poole tunni väldanud minu esitlusjutt lõppes ja selgus, et rahvast oli tublisti juurde tulnud. Oma autorieksemplarid said kätte Aare Hüõrn,Rein Järvelill, Inara Luigas, Õie Sarv ja Ilmar Vananurm, kes vahendas kokku kolme eksemplari jõudmist Georg Pelisaarele ja Vilma Tigasele ning Petserimaa sõbrale Aare Lepastele. Elav huvi oli minu autogrammi vastu ja hunnik elulooraamatuid osteti ära (a 25 eurot). Mulle tehti kingitusi, mida ma kindlasti polnud ära teeninud, aga mille eest tänasin kinkijaid. Üks eksemplar elulooraamatut jõudis isa Andreas Põllu kätte, keda tunnen tema teenistusaastatest 1991–1996 ja 2004–2014 minu abikaasa kodusaarel Muhus. Omakorda Andrease aate- ja mõttekaaslane, Petseri Vaimuliku Seminari kasvandik ja Tallinna Issanda Muutmise peakiriku ülempreester Emmanuel Kirss oli minu Pärnu-Jaagupis Uduvere õigeusu kiriku kauaaegne preester.
Ere mulje jäi vaimustatud raamatusõprade seltskonnast, kes on truu oma maakonnale ja oskab hinnata selle sõpru. Kohal oli Petserimaa tunnustatud vabadusvõitleja Jüri Vaidla, kes olnud sage külaline ja kõnemees Tartu rahumaja ees 2. veebruaril. Üllatuspommi valmistasid aga Õie Sarv ja Inara Luigas, kes lõid lahti leelo minule! Sain aru, mis ülev tunne võis olla Soome riigitegelastel, kellele leelotas Hilana Taarka aastal 1921!
Petserimaa Suveülikooli tartlased lahkusid tänutundes Värskast, Vabadussambal põles edasi leinalindiga mälestusküünal Petserimaa vabastajatele.
Samal teemal:
PETSERIMAA RAAMATUT UUDISTAMAS
„PETSERIMAA ELULOORAAMAT” AJALOOHUVILISTELE, ERITI PETSERIMAALASTELE