Eesti ja Tallinna lipud Tallinna Linnavalitsuse hoonel. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Päevatoimetaja
Kodanikuliikumise “Eesti kool on eesti keele kodu” eestvedajate innukas seltskond külastas paar nädalat tagasi Tallinna Volikogu Haridus- ja Kultuurikomisjoni. Kohtumisel tõdeti, et õpetajate ja lapsevanemate muret mõisteti. Siiski kuulis delegatsioon, et linnal puuduvat hoovad eriti midagi teha.
Tänades haridus- ja kultuurikomisjoni meeldiva kohtumise eest jäeti liikumise nõuandvad-abistavad ettepanekud komisjonile mõttelise töö jätkamiseks. Mida siis paluti hariduskomisjoni liikmetel kui hariduse eest vastutaval komisjonil sisse viia, et peatada eesti lasteaedade ja koolide muutumist muulaste keeltekoolideks – eestikeelse keelekeskkonna muutumist venekeelseks ja eesti laste hariduse kvaliteeti langust?
et umbkeelsed ja täiesti keeleoskamatud ei saaks eesti klasside taset alla tuua
1. Eesti kooli sissesaamiseks on vajalik sooritada keeleeksam, et umbkeelsed ja täiesti keeleoskamatud ei saaks eesti klasside taset alla tuua ja kulutada aineõpetajate aega keeleõpetamisele, mis ei ole õpetajate töö.
2. Kehtestada eesti koolides 10% muukeelsete osakaalu piirmäär – see on päriselus tõestatud osakaal, mida saab integreerida, samuti tagab eesti lastele nende õiguse eestikeelsele keele- ja kultuurikeskkonnale ja parimale võimalikule haridusekvaliteedile, mis on iga eesti lapse/eesti kultuurikandja õigus.
3. Kohalik omavalitsus kehtestab, et eesti kooli territooriumil (tähenduses koolis, kus on eesti emakeelega õpilased, mitte muulaste riigikeelsed üleminekukoolid) on suhtlus ainult riigikeeles. Nii nagu Brüsselias valloonide ja flaamide koolides.
Omavahel suhtemise keel peab eesti koolis olema kehtestatud eesti keel, kuna eesti koolides õpivad eesti lapsed, kellel on õigus eestikeelsele keelekeskkonnale eesti koolis, eesti keele kodus. Üleminekukoolides otsustavad kooli juhtkond ja vanematekogu, millises keeles räägitakse vahetundides – see on koht, kus muulased saavad viibida oma emakeelses keelekeskkonnas, kui kooli juhtkond nii otsustab.
Eesti lapsed ei pea olema lõimumispoliitika katsejänesed ega keelekümbluse praktikum. Neil on põhiseaduslik õigus kasvada ja õppida vabas Eestis eestikeelses keele- ja kultuurikeskkonnas. Poliitikud peavad täitma oma mandaadi ja kaitsma eesti laste huve.
Tallinnas ongi probleem kõige suurem, mida omavalitsus saaks muuta. Seetõttu on möödapääsmatu, et Tallinna linn kasutab talle kehtiva õigusega antud võimalusi ning astub viivitamata konkreetsed sammud eestikeelse koolikeskkonna kaitseks ja tugevdamiseks. Tallinna linnavalitsusel ja -volikogul on nii õiguslik alus kui ka kohustus tagada, et pealinna haridussüsteemis valitseks eestikeelne õppe- ja suhtluskeskkond.
Alljärgnevalt peamised meetmed, mida tuleb viivitamatult ellu viia:
Keelekasutuse reeglite kehtestamine koolide põhimäärustes: Tallinna linn peab kehtestama ühtsed keelekasutuse reeglid kõikide munitsipaalkoolide põhimäärustes, kus õpivad eesti emakeelega õpilased. See tähendab, et kooli asjaajamine, sisekommunikatsioon ning õppetöö toimub eesti keeles (v.a seadusega selgelt lubatud erijuhud). Kehtiv Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) §21 näeb ette, et nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õppekeeleks on reeglina eesti keel; erandina võib munitsipaalpõhikoolis kohaliku volikogu otsusel kasutada muud õppekeelt ning gümnaasiumis saab teise õppekeele lubada vaid Vabariigi Valitsus eriloaga.
See tähendab, et Tallinna linnal on seaduslik õigus mitte lubada oma koolides paralleelset muukeelset õpet. Linnavõim peab seda õigust kasutama – koolide põhimäärustes tuleb sätestada eestikeelse õppe primaarsus ning tagada, et kogu koolielu (sh õpilasüritused, infovahetus, dokumentatsioon) oleks eestikeelne. Põhiseaduse §6 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel, mis seab alusprintsiibi, et ka pealinna avalikes õppeasutustes peab domineerima eesti keel. Kes eesti keelest lugu ei pea või mõnel muul põhjusel soovib rääkida koolis vene või mõnes muus keeles saab eestikeelset haridust omandanda üleminekukoolis.
Koolide komplekteerimise ja diferentseerimise põhimõtted:
Tallinna linnavalitsus peab korraldama koolide komplekteerimise (õpilaste vastuvõtu ja klasside moodustamise) nii, et eesti emakeelega laste jaoks säiliks ühtne eestikeelne õpikeskkond. Linnal on võimalik juba praegu kehtestada vastavad komplekteerimisreeglid, mis väldivad olukorda, kus eestikeelsed ja venekeelsed lapsed paigutatakse samasse klassi sellisel viisil, mis ohustab eestikeelse õppe kvaliteeti. Koolivõrgu diferentseerimine on siinkohal vajalik meede – Tallinna munitsipaalkoolid tuleb jagada selgelt eestikeelseteks koolideks ja üleminekukoolideks. Eestikeelsetes koolides õpivad peamiselt eesti kodukeelega lapsed ning õppetöö toimub täielikult eesti keeles. Üleminekukoolides aga õpivad peamiselt muukeelsed (sh vene kodukeelega) lapsed, kellele antakse intensiivset eesti keele õpet eriprogrammi alusel. Selline diferentseeritud lähenemine on kooskõlas PGS §21 põhimõtetega, mis küll lubavad teatud juhtudel munitsipaalkoolis teisiti õppetöö korraldada, kuid panevad samas vastutuse kohalikule omavalitsusele tagada, et lõpuks jõuaksid kõik õpilased eestikeelsesse õppesse.
Ühtses eestikeelses koolisüsteemis peavad kõik korralduslikud otsused lähtuma printsiibist, et eestikeelne laps ei kaotaks eestikeelset keele- ja kultuurikeskkonda.
Venekeelsete õpilaste suunamine üleminekuklassidesse ja -koolidesse:
On hädavajalik, et vene emakeelega õpilased jätkaksid haridusteed eraldi üleminekuklassides või -koolides, mitte ei satuks massiliselt eestikeelsetesse tavaklassidesse enne, kui nad on omandanud piisava eesti keele oskuse. Venekeelsed õpilased peavad jääma üleminekukoolidesse, kus neile pakutakse süvendatud eesti keele õpet keelekümblusmetoodika abil. See tagab, et nad omandavad eesti keele kiiresti ja tõhusalt, ilma et samal ajal pidurdaksid eestikeelsete klassikaaslaste õppetööd. Kehtiv seadusandlus toetab sellist lähenemist: PGS §21 lg 4 kohaselt on igas muukeelses koolis või klassis eesti keele õppimine alates 1. klassist kohustuslik ning kool peab tagama eesti keele õppe sellisel tasemel, mis võimaldab põhikooli lõpetajatel jätkata õpinguid eestikeelses õppeasutuses.
Seega näeb seadus isegi muukeelsetele klassidele ette ülemineku eestikeelsele haridusele. Selle ülemineku elluviimine eraldi üleminekukoolide vormis on otstarbekas nii pedagoogiliselt kui ka sotsiaalselt – nii saavad vene kodukeelega lapsed vajaliku keeletoe omas tempos ning eesti lapsed säilitavad samal ajal neile põhiseadusega tagatud eestikeelse õpikeskkonna.
Eesti laste põhiseaduslik õigus eestikeelsele koolikeskkonnale:
Peame rõhutama, et Eesti lapsed ei tohi olla “keelekümbluse katsejänesed” segaklassides, kus nende hariduse kvaliteet või emakeele keskkond võib kannatada. Eesti lapsevanematel on otsustav sõna oma laste hariduse valikul, mistõttu ei tohi riik ega omavalitsus sundida eesti lapsi faktiliselt kakskeelsesse koolikeskkonda vanemate tahte vastaselt. Tallinna linn peab tagama, et eesti perede lapsed saavad õppida keskkonnas, kus kogu õppe- ja kasvukeskkond on eestikeelne ning vastab nende kultuurilisele identiteedile. See on põhiseaduslik kohustus, mitte pelgalt soovitus. Põhiseaduse §6 ja §37 ning PGS §21 annavad Tallinna linnale selge juriidilise mandaadi hoida ja kaitsta eestikeelset haridust.
Iga Tallinna eestikeelne laps peab saama hariduse täielikult eesti keelses keelekeskkonnas – see on riigi põhikord ja Tallinna linn ei tohi selles teha järeleandmisi.
Eeskuju Belgia keelepoliitikast (territoriaalsuse printsiip):
Tallinna linnal on võimalik toetuda rahvusvahelisele praktikale, kus mitmekeelses riigis on territoriaalse keelekorra abil tagatud kohaliku enamikkeele kaitse. Näiteks Belgias on põhiseaduslikult kehtestatud põhimõte, et igal haldusterritooriumil on kindel ametlik keel – Flandrias ainult hollandi (flaami) keel, Valloonias prantsuse keel ning Brüsseli pealinnapiirkonnas kaks ametlikku keelt, kuid territoriaalsuse printsiibil.
See põhimõte laieneb otseselt ka haridusele. Brüsselis ei toimu kakskeelset õpet ühe katuse all – seal tegutsevad eraldi prantsuskeelsed ja eraldi hollandi keelekoolid, puuduvad segakeelsed “bilingual” koolid.
Samuti on Flandria piirkonnas kõik riiklikud koolid ainult flaamikeelsed ja kooli territooriumil nõutakse vaid flaamikeelset suhtlust, isegi kui mõnes omavalitsuses elab märkimisväärselt prantsuskeelseid peresid. Belgia näide kinnitab, et järjepidev territoriaalne keelekorraldus on demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritud lahendus keeleliste õiguste tagamisel – see ei ole diskrimineeriv, vaid kaitseb enamikkeele kandjate õigust oma keelekeskkonnale, samal ajal võimaldades vähemusgruppidel säilitada oma keelt oma kogukonna raames. Tallinn kui Eesti pealinn on ühe riigikeelega territoorium ning peab rakendama sarnast printsiipi, tagades eestikeelse hariduse kaitse. See ei välista vene kogukonnale üleminekukoolide olemasolu – vastupidi, selline eraldatud lahendus on kooskõlas nii Eesti põhiseaduse vaimuga kui ka Belgia praktikast nähtava efektiivse mudeliga.
Kokkuvõtteks:
Tallinna Haridus- ja Kultuurikomisjon peab võtma juhtrolli nendes muudatustes. Linnal on olemas õiguslik raamistik ja pädevus teha otsused, mis kaitsevad eesti keele ja kultuuri kandjaid assimileeriva kakskeelsuse, otsesõnu venestamise, eest ning kindlustavad neile põhiseadusliku õiguse eestikeelsele kooliharidusele. On vaja kehtestada konkreetsed normid ja juhised eespool nimetatud põhimõtete elluviimiseks – nii koolide põhimäärustes, munitsipaalhariduse korralduses kui ka igapäevases järelevalves. Palume komisjonil viivitamata algatada vastavate otsuste ja määruste ettevalmistamine ning rakendamine. Tallinnas on probleem suurim, kuid Tallinnas on ka võimalus näidata eeskuju tervele Eestile, kinnitades, et eesti keele ja kultuuri pealinnas saavad eestikeelsed lapsed käia eesti koolis ja lasteaiad eestikeelses keele- ja kultuurikeskkonnas.
Samal teemal:
