Arvamus
Maarja Vaino, Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia laureaat 2024. aastal
Maarja Vaino. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Vene agressiooniga seotud kohutavate uudiste seas on kõlanud ka teated ukraina laste küüditamisest Venemaale. Selles pole midagi uut – läbi ajaloo on sõdade osaks olnud naiste ja laste röövimine, et sellega kahjustada vaenlast nii emotsionaalselt kui ka demograafiliselt.
Mis on valusam, kui teada, et sinu lapsest kasvatakse oma kodumaa vaenlane, oma juured unustanud võõrakeelne ja -meelne olend. Eesti kirjanduses on meeldejäävalt kirjeldanud seda näiteks Ilmar Taska romaanis „Pobeda 1946“. Väike eesti poiss viiakse lastekodusse, kus temast hakatakse vormima truud Nõukogude Liidu kodanikku.
Ei usu, et suurem osa inimesi sellist käitumist heaks kiidaks. Kahtlemata leitakse, et tegemist on jõhkra vägivallaga laste ja nende vanemate suhtes, samuti selle kultuuri suhtes, millest neid lapsi võõrutatakse.
soov olla meele järele „teistele“, küllaldase eneseväärikuse puudumine
Sõjas ilmneb selline vägivald otsesel ja brutaalsel kujul. Ka meie rahvuslikust mälust ei ole kustunud valusad küüditamislood. Nende kõrval on vähem teadvustatud mentaalset vägivalda koolis ja töökollektiivides, kus inimesi vormiti ümber „õigesti“ mõtlema, tundma ja mäletama. Eesti ajalugu moonutati tundmatuseni. Sõja eelset iseseisvat Eestit, eesti rahva suursaavutust, mainiti ainult negatiivses, halvustavas ja mõnitavas stiilis. Osa sellest ajupesust toimib märkamatult siiani. Eestlaste suhtumine iseendasse on sageli halvustav ning iseennast vähendav, alandav. Ka esimest Eesti Vabariigi aega käsitletakse osalt nõukogulikus võtmes endistviisi kriitiliselt. See võib olla kollektiivse trauma jälg, mis avaldub iseenda eitamises, sest iseendaga samastumine on liiga valus, toob kaasa liiga palju raskeid teadmisi ja emotsioone. Erinevad uuringud on traumeeritud inimeste ajuskanneeringuid analüüsides avastanud, et seal on vähenenud aktiivsus just nendes piirkondades, kus asub nn minatunnetus. Lülitades välja need ajupiirkonnad, mis määratlevad tundmusi ja emotsioone, sealhulgas õudust, häbi, hirmu jms, kaotatakse aga ühtlasi tundmus sellest, kes ollakse. Just seetõttu, järeldavad uurimused, minetavad traumeeritud inimesed sageli ka eesmärgi- ja suunatunnetuse, minateadlikkuse, suhte iseenda sisemise reaalsusega. Muidugi ei saa üksikisiku probleeme kanda üks-üheselt üle rahvaga toimuvale, ent ometi võib sedalaadi ilminguid märgata ka eestlaste ühiskondlikus käitumises. Juba aastaid on ju juttu sellest, et meil puudub suurem eesmärk ja idee, mille suunas liikuda; ilmne on ebakindlus oma ajalootõe ning keele ja kultuuri eest seismisel; silmatorkav on soov olla meele järele „teistele“, küllaldase eneseväärikuse puudumine jne.
Eestikeelsele õppele üle lähevad Nõukogude okupatsiooni tagajärjel Eestisse sugenenud venekeelsed koolid ja nii tuleks seda ka sõnastada
Seesama kehtib traagilisel moel ka nn eestikeelsele õppele ülemineku protsessis. Sellest, et juba kogu ettevõtmise nimetus on absurdne, on olnud siin-seal juttu, aga olgu siis veel kord juhitud tähelepanu sellele, et eestikeelne õpe toimub Eestis juba üle saja aasta. Eestikeelne õpe on üks eesti rahva ajaloolisi suursaavutusi. Eestikeelsele õppele üle lähevad Nõukogude okupatsiooni tagajärjel Eestisse sugenenud venekeelsed koolid ja nii tuleks seda ka sõnastada. Ja see üleminek peaks toimumagi just nimelt venekeelsetes koolides ning mitte huupi alates neljandast klassist, vaid ikka esimesest klassist ja keskendudes siis intensiivselt peamiselt keeleõppele. Paraku on loosunglikus, ent elukauges õhinas tehtud uskumatult palju halbu otsuseid, mis puudutavad ennekõike eestikeelseid koole. Kontrollimatult on eesti koolidest saanud segakoolid, kus paljude lapsevanemate ja õpetajate hinnangul ei toimu mingit üleminekut eestikeelsusele, vaid sulaselge venestamine.
Ent kas eesti laste ja nende õiguse eest õppida eestikeelses keskkonnas ning omandada õpitavat ainet heas eesti keeles, ka seistakse? Kas koolijuhil on selgroogu öelda, et igas klassis saab õppida üksnes paar teise kodukeelega last, muidu asi ei toimi? Kas eestlaste üldsus teadvustab endale, et see, mis „eestikeelsele õppele ülemineku“ sildi all toimub, on samasugune laste kaaperdamine – metafoorselt öeldes eesti laste röövimine – ainult et praegu toimub see märksa leebemal ja aeglasemal ning seetõttu vähem häirival moel?
Jõudsalt luuakse Prantsusmaa ja teiste, meist järsult erinevate ajaloo ja eneseteadvustega riikide eeskujul „kodanikega“ riiki, mis ei põhine põlisrahva kultuuril, mälul ega eneseteadvusel
Ometi, kui keegi süveneks viimaste aastate õppekavadesse ja arengukavadesse ja määrustesse, märkaks ta kiiresti, kui vähe – kui üldse – on seal juttu eesti kultuurist ja Eesti ajaloost, küll aga on kindel eesmärk „maailmakodanike“ kasvatamine. Nendes dokumentides on Eesti identiteet heal juhul keeleline, kuid mitte kultuuriline. Jõudsalt luuakse Prantsusmaa ja teiste, meist järsult erinevate ajaloo ja eneseteadvustega riikide eeskujul „kodanikega“ riiki, mis ei põhine põlisrahva kultuuril, mälul ega eneseteadvusel. Selliste põliskultuurita inimeste kasvatamine ongi üks praegu loodavate segakoolide vaikivaid eesmärke. Silmapiiril on aeg, kui Eestis ei ela enam mingeid spetsiifilisi „eestlasi“, vaid eestikeelsed kodanikud. (Eestlase sõna on muide juba praegu mõnes olukorras natuke nagu tabu.) Ja seetõttu ei saa ausalt rääkida ka Eesti ajaloost, sest märtsipommitamine, küüditamine ja palju muud mõjub mõnelegi kodanikule „häirivalt“; seetõttu tuleb leppida lihtsustatud eesti keeles õpetamisega, et „kõik“ aru saaksid; seetõttu peavad eestlased igal sammul enda huve vaka all hoidma.
Viimatine juba otseselt põhiseaduse vastane näide tuleb äsja (12.12. 2024) vastu võetud alushariduse seadusest, kust on eemaldatud rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamise nõue. Õpetaja peab oskama küll eesti keelt, aga ta ei pea olema eesti kultuuri kandja. Eestikeelne peab olema üksnes kitsamalt õppe- ja kasvatustegevus. Nii soodustatakse juba lasteaedadest peale eesti lastele vähemalt poolvenekeelseid kasvukeskkondi. Seda, mis nõukogude ajal muide eesti koolides tegemata jäi.
kõige tugevam kultuuriline impulss pärineb tiktokist, ameerika seriaalidest ja mujalt, mis näivad olevat peamised allikad, mille najal lapsed kujunevad
Eestlastest lapsed vormuvad selles keskkonnas järk-järgult inimesteks, kellel puudub süvenenum arusaam oma eesti kultuurist – ja ühtaegu ka hingeline side sellega. Niikuinii on see juba nõrk, sest kõige tugevam kultuuriline impulss pärineb tiktokist, ameerika seriaalidest ja mujalt, mis näivad olevat peamised allikad, mille najal lapsed kujunevad. Juba ainuüksi see on hirmutav. Ent samavõrra hirmutav on ka arusaam, et laseme oma lapsi jõudumööda muuta segakeelseks – olgu siis vene või inglise keele, sageli aga mõlema – mõjusfääris. Ning et ei lasteaias ega koolis ei pühenduta programmiliselt eesti kultuuri ja mälu õpetamisele; et pole ka tundi, mis tegeleks inimeseks olemisega – oma tunnete ja iseenda reflekteerimisega ning koos sellega oma juurte teadvustamisega. Parimate õpetajate käe all seda tehakse, kuid neid õpetajaid jääb aina vähemaks. Varsti peavad nemadki võib-olla andma tundi veebi vahendusel sajale või rohkemale õpilasele korraga.
Sealsamas määruses on ka punktike, et lastele „tutvustatakse eesti kultuuritraditsioone“, kuid see ei ole väärinud isegi ühte omaette lauset
Tänapäeval pole enam vähe neid, kelle meelest on Eestis käimas tõsine rahvuslik-eksistentsiaalne kriis. Sest meie lapsed viibivad lasteaiast alates keskkonnas, kus – nagu värske alushariduse määrus sätestab – „väärtustatakse mitmekeelsest perest pärit lapse keelelist arengut mitme keele kasutajana ning märgatakse ja toetatakse last erinevates keelekasutusolukordades“. Sealsamas määruses on ka punktike, et lastele „tutvustatakse eesti kultuuritraditsioone“, kuid see ei ole väärinud isegi ühte omaette lauset! Punkt jätkub: „ning arvestatakse teiste kultuuride eripäraga“.
Uus moeväljend on nügimine, aga ma nimetaksin kõiki neid väikseid, aga saatuslikke muudatusi erinevates (haridus)dokumentides eestlaste oma kodumaa kultuuriruumist ja mälust väljaväänamiseks. Päris palju on suudetud meist juba väänata. Ja nagu näha, selleks ei olegi tingimata vaja võõrvõimu nagu Ukrainas.