Fotogalerii
Gori Sõprade Seltsi liikmed Valter Parve ja Aivar Merila eemaldavad Vello Agori mälestustahvlilt Pärnu linna lipu kujutisega katte. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard, reporter
Käesoleva nädala teisipäeval kogunes mõnikümmend inimest, kellest pooled olid Pärnu koolinoored, Pärnus Pargi tänava ääres asuva omaaegse koolihoone ette. Gori Sõprade Seltsi liige Margo Karu rääkis ülevaatlikult Gori, kodanikunimega Vello Agori, elust kunstniku, karikaturisti ja ajakirjanikuna. Seejärel eemaldasid Gori Sõprade Seltsi liikmed Valter Parve ja Aivar Merila pilapiltide suurmeistri mälestustahvlilt Pärnu linna lipu kujutisega katte.
Miks valiti mälestustahvli asukohaks väsinud välimusega vana hoone? Valter Parve rääkis, et Gori õppis selles majas asunud Pärnu linna koolis pärast seda, kui oli Pärnu poeglaste gümnaasiumist välja heidetud. Teisel õppeaastal oli õpetajate kannatlikkus katkenud, sest nad ei talunud noorhärra joonistatud karikatuure. Julgelt väljendas ta ennast edaspidiseski elus, kui pilas kahe suurvõimu võimureid ja valmistas meelehärmi ka Eesti riigimeestele.
Kuulsa karikaturisti auks avatud mälestustahvel omaaegse Pärnu linnakooli (Pargi 1) seinal. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Valter Parve hinnangul leiab mineviku ja tänapäeva vahel karikatuurseid paralleele, mis Gori kunagises loomingus iseloomustavad ka tänast poliitikat, seda vähemalt kümnel juhul.
Päev varem viis Gori Sõprade Seltsi esindus Tallinna Siselinna kalmistul asuvale Vello Agori kalmule pärja, et mälestada kodulinlast tema 80. surma-aastapäeval. Järgmisel päeval toimus lisaks plaadi avamisele Pärnu Kuninga Tänava Põhikoolis Gorile pühendatud konverents, kus bioloog ja diplomaat Toomas Tiivel esines akadeemilise loenguga teemal „Huumor. Mis see on ja kuidas tekkis?”
Naeru ja huumoriga aegade algusest tänapäeva
Toomas Tiivel teeb ettekande „Huumor. Mis see on ja kuidas tekkis” Foto: Urmas Saard / Külauudised
Tiivel rääkis, et huumorit on püütud küll defineerida, aga nagu paljude teiste üldinimlike keeruliste ja mitmetahuliste nähtustega, pole ükski lühike määratlus osutunud kõikehõlmavaks. Huumori uurimise kõrgaeg saabus möödunud sajandi seitsmekümnendatel, kui selle vastu hakkasid sügavamat huvi tundma psühholoogid ja kirjandusteadlased. Küsimusele kuidas ja millal tekkis huumor on vastuseks analüüse tehtud vähevõitu. Üldistuste tegemiseks ja selgituste andmiseks võib esitada küsimusi. Näiteks: kas inimahvide puhul saab rääkida huumorist; millal ja mis tingimustel võib väikelapse naerust kõnelda kui huumorist; milleks üldse huumor; mis paneb inimesi (ka loomi) naerma; mis on huumori loomus ja miks on nali naljakas ning mis on see miski, mida me tavatseme nimetada huumoriks?
Huumor ei pruugi olla alati seotud kõnega. Nalja saab ka pildi, heli, sündmuse või millegi muu sellisega. Huumor tekib vaimse tegevuse või mõjutuse tulemusena. Naerdakse aga ka kõditamisel või kiirel liikumisel. Näiteks kiikumisel, laste puhul ka jooksmisel. Võib arvata, et naermine eelnes ajaloos huumorile.
Uurijad on märganud huumoriga seonduvat paradoksi – selle tekkel võib täheldada põlguse, vihkamise, rõõmu sümbioosi. Ühelt poolt on naer lõõgastus, teisalt ka midagi õelat. Samas pole naer ja huumor üks ja seesama. Naer näitab emotsionaalset seisundit ja kogemusi, enamasti kaasneb sellega rõõm, nauding, virgutus – igal juhul midagi positiivset.
Huvitav oli ettekandjalt kuulda, et inimahvid suudavad naerdes nii välja kui sisse hingata, samas inimene üksnes välja hingata. Inimeste eellastes sotsiaalses käitumises peaksid esinema situatsioonid, kust tuleks otsida huumori algeid: olid need siis loomade mängudes, noorloomade õpetamises, grupikuuluvuse näitamises või ka näiteks paaritumiseelses käitumises. Ajakirjanik ja kirjanik Arthur Koestler on öelnud, et huumor on intellektuaalne emotsioon.
Huumori tajumine on inimestel üsna sarnane. Suuremad on erinevused huumori öppmisel. Klounid, narrid ja teised tekkisid selleks, et lahendada pingelisi olukordi huumori abil. Pakutakse, et inkongruentsi (ehk kokkusobimatus, ka vasturääkivus) lahendataksegi naeratusega. Heas huumoris ei tohi lahendus olla ilmne, kuigi loogiliselt võimalik. Püandiga nali on huumori põhivorm.
Kokkuvõtvalt lausus Toomas Tiivel, et naeru ja huumori rolli on inimese evolutsioonis kahel jalal kõndimise, aju arengu, keele ja kultuuri kõrval ilmselt alahinnatud. Arengulooliselt on naer üks esimesi sotsiaalseid häälitsusi, mida imikud teevad. Koostöö ja sümbioosi üheks väljenduseks tuleks pidada naeru ja hiljem ka huumori teket. Naer ja huumor võisid olla muidu lootusetus olukorras vajalikud õlekõrred. Huumori mõte on inimeste vahelise koostöö soodustamine. „Kui algselt võis huumor olla ajendatud soovist eeskätt halvustada ja oma üleolekut näidata, siis nüüd tundub, et naljategemine on liikunud pigem olukordadesse, milles avaldub inkongruents,” leidis Tiivel. „Samas on selge, et huumor, olles kord tekkinud, on inimkultuuri lahutamatu osa ega kao enam kuhugi.”
Liine Tammekänd, Pärnu Vanalinna põhikooli 7. klassi õpilane, kelle joonistuse valis žürii võidutööks. Liine Tammekännu võistlustöö Valter Parve käes. Fotomontaaž: Urmas Saard / Külauudised
Tunnustatud huumorimeelsed koolinoored
Ettekande järel tunnustas Gori Sõprade Selts karikatuurivõistlusel osalenud koolinoori, keda oli ühtekokku 83 õpilast 83 tööga. Parimate hulka valiti 31 tööd ja peaauhinna vääriliseks hindas žürii pilapildi, mille joonistas Pärnu Vanalinna Põhikooli 7. klassi õpilane Liine Tammekänd. Võidutöö autori arvates peab alati nalja tegema, et elul oleks toredust. Liine sõnul ta lihtsalt kritseldas kõike pähe tulevat paberile: Ukraina sõjast, USA presidendivalimistest ja teistest enam kõlapinda tekitavatest uudistest.
Valter Parve rääkis, et põhikooliealistelt Pärnu õpilastelt saadud looming pilkas valdavalt päevakajalisi teateid elukallidusest, haridusest, rohepöördest, ka valelikusest. Näiteks: lugege mu huultelt.
Mitmekümnele pilapiltide tegijale jagati auhindu ja tunnustus on seegi, kui põnevatest karikatuuridest teeb oma valiku veel Piret Bergmann (kunstnikunimega Pusa), et avada näitus Endla teatrigaleriis.
Filmi „Gorikaturist“ autori Raimo Jõeranna kommentaarid. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Auhindade jagamise järel sai sõna dokumentaalfilmi „Gorikaturist“ autor Raimo Jõerand, vaadati filmi, mis jutustas nii Eesti ajaloost kui Gori mitmetahulisest ja kurva saatusega elust. Lõpuks vastas autor mitmetele vaataja küsimustele.
Samal teemal: