Fotogalerii ja videoklipp
Elo Liiv ja tema loodud mälestusmärk on puudutanud maapinda Pärnu jõe kallasraja ääres.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard, reporter
Skulptor Elo Liivi loodud 1944. aasta suurpõgenemist mälestavat suurepärast kunstiteost oli eriti viimastel päevadel oodatud suure huviga. 21. septembri ennelõunal loetud tunnid enne pidulikku avamist ta ikkagi pärale jõudis.
Kogu toimingu koordineerija Reelika Lume sõnul oli algne mõte skulptuur juba pea nädalapäevad varem oma kohale paigaldada, aga siiski arvati paremaks mitte liiga aegsasti enne tähtpäeva seda teha. Nii oodati pikisilmi alates reede ennelõunast Pärnu linnale tehtud Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu kingituse saabumist. Pärnu abilinnapea Ene Täht pidas pidevalt Elo Liiviga ühendust ja jagas põnevil ajakirjandusele uusi kellaaegasid, millal peaks väärtuslik „pakend” Kesklinnasilla juurde jõudma. Oodati päikeseloojangu aegu ja peeti võimalikuks veelgi hilisemat aega, siis järgmise päeva hommikut seitsme-kaheksa vahel. Aga hommikuse telefonikõne põhjal selgus, et kaheksa paiku tõsteti skulptuuri alles suurele veoautole.
1944. aasta suurpõgenemist mälestav mälestusmärk on jõudnud Pärnusse. Video: Urmas Saard / Külauudised
Enne kümmet tõsteti jõe ääres küll ühelt teiselt autolt külalistele mõeldud istepinke maha, aga skulptuuri päralejõudimist oodati pisut ärevil meelega ikka veel. Kaur Kasemaa lennutas oma drooni korduvalt üles, et teha kõrguses luurelende ja saada täpsemaid teateid selgelt äratuntava veoki lähenemisest. Ja siis pooleüheteistkümne ajal kaikuski Jaansoni rajal seisvate inimeste suus rõõmus sõnum. Veok mööduvat Pärnu bussijaamast. Veel möödusid pikalt venivad minutid… Ja siis ta ilmuski Vee tänavalt lähenemisega nähtavale.
Suurepärase mõtte algataja Kristi Vuht Allperegi kiirustas sündmuspaigale naeruliselt ja kallistusi jagades. „Kõik need mälestusmärgid Eestis ja kõikjal maailmas tuleks koondada ühele filmilindile,” sõnas jätkuvalt noorusliku innuga täidetud daam, kes pidi samuti siitsamast sünnilinnast 80 aastat tagasi ühes oma vanematega lahkuma. Nüüd oli koormat maha tõstvaid mehi segamas oma kaamerate liikumisega hulk tegelasi, et tähtsat hetke jäädvustada. Ka Külauudiste kaameramees üritas midagi. Ja siis sai märgatud ka Elo Liivi, keda jätkus tähtsal toimingul igale meetrile, et vastavalt kunstniku terasele silmale saaks kuju sentimeetrise kõrvalekaldeta oma õigele kohale asetatud.
Pikemasse vestlusesse polnud mõistagi tollel momendil mõeldav mälestusmärgi autoriga minna, aga esimese asjana ta mainis, et linna poolt pakutud silla kõrval asuv roheline pargiala on ajutine lahendus. Kesklinna kai renoveerimise järel paigutatakse skulptuur teisele poole Jaansoni rada võimalikult vee lähedale. Siis saab mälestusmärk ka õige suuna – lahkuja pealmine käsi asetub mere poole ning jääja oma kaldapealsele. Kunstniku mõte oli kujutada lahkujate ning jääjate viimast ühiselt veedetud hetke. Nagu me kõik, ei tahaks ka Elo Liiv mitte kunagi enam Eestis kogeda taolise hetke kordumist. Käed kujutavad neidki heatahtega inimesi, kes noil marulistel sügispäevadel-öödel põgenikke vastu võtsid ning igakülgset abi osutasid.
Materjali valikult sobitub Elo Liivi arvates tehniline teostus suurepäraselt Pärnu jõe äärde: peegeldab ju alumiinium vee pinnalt põnevat valgust, moodustades nõnda skulptuuri täiendava terviku. Käsi katavad viie-, 10 ning 15sentimeetrised alumiiniumijupid. Ühtsesse pikkusesse liites saaks mõõta pea ühe meremiili (1852 meetrit), täpsemalt siiski 1800 meetrit.
Mälestusmärgist veidi eemal arutasid töömehed stendi lahti ja loodisid seda paika, et peatujal oleks olulist teavet lugeda. Samal ajal kui Elo Liiv ikka veel juhiseid jagas ja ka ise oma naise rammuga taiest rõhus, tõstsid juba helitehnikud võimendit autolt maha…
Samal teemal:
ÜLEMAAILMNE EESTI KESKNÕUKOGU KINGIB PÄRNU LINNALE MÄLESTUSMÄRGI „SUURPÕGENEMINE 1944”