Trivimi Velliste Konstantin Pätsi mälestuspäeval Tahkuranna kirikus. Foto: Ülo Lomp
Täna esines Trivimi Velliste president Konstantin Pätsi mälestuspäeva tähistanud Tahkuranna kirikus pikema kõnega.
Hea kirikulised, head mälestuspäevalised!
Tahkuranna Jumalasünnitaja Uinumise Kirik. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Nagu me teame, iga elus olevus – olgu taim või loom – püüab iga hinna eest säilitada oma elu. Ka kõige väiksem rohulible sirutub päikese poole, et saada soojust, et saada eluks jõudu.
Eestlased on väga vana rahvas. Oleme siin elanud tuhandeid aastaid. Meie esivanemate asustus oli hõre – nagu ikka metsarahvastel. Hõreda asustuse puhul oli inimestel vähem omavahelist läbikäimist. Jäime oma ühiskondlikus arengus maha lõunapoolsetest rahvastest.
Kaheksa sajandit tagasi, 13. saj. hakul oli leedulastel juba oma riik. Neil olid vägevad kuningad Gediminas ja Vytautas. Meil aga hakkas midagi riigi taolist tekkima kõige viljakamas maakonnas, mis tänapäeval kannab Viljandimaa nime. Toona kutsuti seda Sakalaks. Sakala pealik oli hakkaja vanem Lehola Lembitu.
Kuid Sakala riigihakatis oli liiga väike, et suuta seista vastu lõunapoolsetele suurematele vallutajatele. Saksa ristirüütlid, kes nägid, et nad ei saa jagu Leedust, jätsid Leedu sinnapaika ja liikusid edasi põhja poole. Muistne Vabadussõda lõppes meile kaotusega. Jäime seitsmeks sajandiks võõra võimu alla.
Eesti rahva langemine orjaikkesse toimus järk-järgult. Rootsi aega on eesti ajaloomälus peetud suhteliselt talutavaks. Eesti rahvasuu on ikka rääkinud „heast rootsi ajast“.
Suur murrang saabus kolm sajandit tagasi, 18. sajandi alguses. Venemaa oli kõvasti kosunud ja laienenud – vallutanud suuri alasid Siberis. Tsaariks krooniti Peeter I hüüdnimega Peeter Suur. Tema oli käinud sõjapidamise kunsti õppimas Lääne-Euroopas. Keiser leidis: nüüd on aeg Läänemere äärsed provintsid Venemaaga liita.
Kohalikud saksa soost aadlikud otsustasid Rootsi kuningale selja pöörata ja vanduda truudust Vene tsaarile. Tallinna linn alistus juba aastal 1710.
See oli väga suur muutus meie esivanemate elus. Tsaar Peeter lubas endale truudust vandunud saksa aadlil rõhuda siinseid talupoegi nii palju kui nad vajalikuks pidasid. Siit alles algas tõeline pärisorjus, mis peegeldub meie rahvalauludes. Siit algas lõputu unistamine vabadusest.
19. sajand oli Euroopas vaimse murrangu aeg. Saadi aru, et orjusel põhinev tööviljakus pole suurem asi. Aastal 1816 kaotati pärisorjus eestlaste põhjapoolsel alal – Eestimaa kubermangus. Ja kolm aastat hiljem kaotati see ka Lõuna-Eestis, mis kuulus Liivimaa kubermangu.
Meie esiisad said küll isikliku vabaduse, ent nad ei saanud maad. Maa jäi ikka saksa mõisnikele. Eesti rahvas oli „vaba“, aga vaene. Ettevõtlikumad talumehed hakkasid ränga tööga teenitud kopikaid kõrvale panema – kuni kopikatest said rublad. Kui rublasid kogunes piisavalt, oli võimalik mõisahärralt oma talu välja osta.
19. sajandil algas mitmel pool Euroopas rahvuslik ärkamine. Väiksemad rahvad hakkasid unistama oma riigist. Olud olid paremad meie põhjanaabrite soomlaste juures. Nemad olid olnud rootslaste meelevallas, aga ilma orjuseta.
Ka Eestis kogus sajandi keskel jõudu rahvuslik ärkamine. Esile kerkisid sellised mõtlejad ja võitlejad nagu Johann Voldemar Jannsen, kes pani käima eestikeelse ajalehe, mis innustas talupoegi mõtlema oma elule ja unistama paremast tulevikust. Suur mõju oli Jannseni tütrel Lydia Koidulal, kelle isamaaluule kosutas eestlase hinge. Jannsen oli alalhoidlik ja soovitas saksa ülemkihiga häid suhteid hoida. Samasuguse hoiakuga oli ka kirikuõpetaja Jakob Hurt, kes hakkas ulatuslikult eesti rahvaluulet koguma. Ent Jannseni ja Hurda leplikule vaimule hakkas vastu käremeelne Carl Robert Jakobson. Tal õnnestus käima panna ajaleht „Sakala“, mis oli väga saksa vaimu vastane ja püüdis pigem toetuda tsaarivõimule. Ka Venemaa keskvõim püüdis siinse saksluse tiibu kärpida. Nüüd oli eesti rahvas sattunud otsekui alasi ja haamri vahele – ühelt poolt rõhujad saksa mõisnikud, teiselt poolt Vene valitsus oma venestuspüüetega.
Uus, 20. sajand tõi endaga uusi tuuli ja murrangu. Otse aastasaja hakul puhkes sõda Venemaa ja Jaapani vahel. Vene impeerium oli jõuliselt laienenud Siberi teise otsa, otse Vaikse ookeani kallasteni. Selline asi ei saanud Jaapanile meeldida.
President Konstantin Pätsile pühendatud stend Tahkuranna kiriku õuel. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kuid sõda Jaapaniga kurnas Vene ilmariigi välja. Peterburis puhkes mäss. Mässulained ulatusid Eestini. Nüüd oli kätte jõudnud noore Konstantin Pätsi tund, kes oli sündinud 150 aastat tagasi just siinsamas Tahkurannas ja ristitud siinsamas pühakojas, kus me praegu viibime.
Konstantin Päts omandas Tartu Ülikoolis juristi hariduse ja suundus kohe Tallinna, mis oli kujunenud suurimaks eestlaste keskuseks. Ta pani Tallinnas käima ajalehe „Teataja“. See võistles Tartus ilmuva Jaan Tõnissoni „Postimehega“. Ühtlasi oli Päts abimeheks eestlasest advokaadile Jaan Poskale, kes oli mõned aastad ka Tallinna linnapea.
Pätsi ajaleht kihutas eestlasi koguma jõukust ja suurendama oma mõjuvõimu linna asjades. Tõnissoni „Postimees“ rõhutas rohkem aatelisust, unustamata muidugi ka elu praktilist külge. Päts ja Tõnisson küll võistlesid omavahel, aga nad ka täiendasid teineteist.
Jaapani sõja tõttu puhkenud 1905. aasta revolutsioon tõi endaga kaasa eestlaste suurema kultuurilise autonoomia nõude. Kui aga peatselt puhkes Euroopas päris suur ilmasõda ja Venemaa ning Saksamaa läksid karvupidi kokku, kurnas see Venemaad palju rohkem kui varasem sõda Jaapaniga.
Nüüd vallandus aastal 1917 tõeliselt suur revolutsioon, mille käigus kukutati Vene keiser ja kuulutati välja vabariik. Eestlaste ala sai ühtseks kubermanguks ja sellele anti mõnevõrra poliitilist autonoomiat. Valiti Ajutine Maanõukogu, milles Konstantin Päts hakkas etendama juhtivat osa.
Ilmasõda polnud veel lõppenud. Saksa väed asusid Riia lähistel suure Väinajõe joonel. Saksa keiser otsustas kasutada Venemaal valitsevat segadust ja andis oma sõjaväele käsu liikuda edasi. Saksa vägi liikuski Valga poole ja jõudis sealt 24. veebruaril 1918 Tartusse.
Ajutine Maanõukogu oli aga ettenägelikult moodustanud kolmeliikmelise Päästekomitee, kellel olid ulatuslikud volitused Eesti tuleviku üle otsustamisel. Päästekomitee otsustaski sakslaste saabumisel Eesti riigi välja kuulutada ning määrata ametisse vastloodud riigi valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga.
Juhtus nii, et kõige nähtavamalt kuulutati Eesti Vabariik välja just Konstantin Pätsi kodumaakonnas, Pärnu linnas.
Eesti riigi väljakuulutamisele järgnes kohe üheksa kuud keiserliku Saksamaa okupatsiooni, mille jooksul Eesti ajutine valitsus tegutses põranda all. Saksa okupandid said Pätsi kätte ja saatsid ta vangilaagrisse.
Kui Saksamaa aga novembris 1918 läänerindel sõjaliselt kokku varises, sai Eesti Vabariigi valitsus hakata maad tegelikult valitsema. Saksa sõjavägi lahkus ja Päts sai valitsusjuhina naasta kodumaale. Kuid oh häda! Kohe tuli Hiiobi sõnum: Nõukogude Vene punaarmee on asunud Narva juures pealetungile. Isegi töörahva Venemaa Lenini ja Trotskiga eesotsas leidis, et Eesti peab olema Venemaa loomulik osa.
Puhkenud Vabadussõda on sangarlikumaid peatükke Eesti ajaloos. Konstantin Pätsil tuli kohe sõja algusest juhtida riiki. Temast olenes suurel määral Eesti edasine saatus. Sõja alguses kõhklesid paljud eesti mehed – kas ikka maksab rindele minna. Sest elutargad eesti taadid osatasid: “On poisikeste värk minna sõtta suure Venemaa vastu!“
Ent just need poisikesed – üliõpilased ja gümnaasiumipoisid – otsustasid Eesti tuleviku. Eesti võitis Vabadussõja ja Tartu rahuleping oli selle tunnistus. Venemaa tõotas lepingus austada Eesti iseseisvust „igavesti“. Aga nagu me nüüd teame, igavesti tähendab nende keeles kahtkümmet aastat.
Esimesele maailmasõjale oli ette nähtud järgnema ka Teine maailmasõda. Hitleri ja Stalini tehingu tagajärjel sunniti Eesti alla kirjutama baaside lepingule, millega punaarmee lasti meie maale. Järgnenud aastakümnetel on meil sadade tundide kaupa vaieldud, kas president Päts ja ülemjuhataja Laidoner tegid õigesti, et nõustusid baaside lepinguga. Meil on palju mehi, kes on kinnitanud: igal juhul oleks tulnud 1939. aasta sügisel punaarmeega võidelda.
Need eesti mehed, kes on endale rusikaga vastu rinda tagunud, unustavad: kui nad läinuksid 1939. aasta sügisel lahingusse punaarmee vastu, oleksid nad suure tõenäosusega langenud. Kes aga oleks sõjast elusana tagasi tulnud, need oleks kiiresti vahistatud ja pandud seina äärde. Sest nad olid „vaenlased“. Paljudel nendest jäänuks naine võtmata ja lapsed sündimata.
Aga sel juhul on täna õige küsida: kust tulnuks 1988. aasta „laulva revolutsiooni“ põlvkond? Ilma 1988. aasta sündmusteta pole ette kujutatav 1991. aasta sügis, nagu me seda teame. Samuti mitte Vene vägede lahkumine täpselt 30 aastat tagasi.
Seega tagantjärele tarkuses võime ütelda: Päts ja Laidoner olid 1939. aastal ettenägelikud. Nad mõistsid, et taganemine ei ole veel alistumine. Taganemine on taktikaline ajavõit. Eesti rahvas jäi oma suures enamuses alles ja sellisena suutis ta oma riigi iseseisvuse taastada – õigusliku järjepidevuse alusel.
Me oleme nüüd jälle vabad. Oleme ikka ja jälle iseendale kinnitanud: „Mitte kunagi enam üksinda!“ Me teame, et meie tugevate liitlaste olemasolu on väga tugev heidutus, mis võib sõja puhkemise ettenähtavas tulevikus ära hoida. Aga selle eeltingimus on, et me ka ise oleme valmis – koos oma liitlastega – enda eest võitlema.
Eesti Muinsuskaitse Seltsi kunagine volikogu liige ja hilisem riigipea Lennart Meri on omal ajal rõhutanud: me ei pea alati igas asjas olema üksmeelsed, aga tähtis on, et meid liidaks koosmeel. Just seda koosmeelt peame iga päev õppima, et Eesti riik jääks kestma. Just seda koosmeelt on meile õpetanud tänavune juubilar Konstantin Päts.
Hoia, Jumal, Eestit! Kõlagu siin Tahkurannas eesti keel ka 150 aasta pärast! Lehvigu siin ka 150 aasta pärast sinimustvalged lipud!