MIS ON OKEI?

Maarja Vaino. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Arvamus

Maarja Vaino, Postimehe 2021. aasta arvamusliider

Käisin hiljuti Londonis, kus ootuspäraselt ümbritses mind ingliskeelne keskkond. Siis tulin tagasi Eestisse ja üüratut vahet ei tajunudki. Muidugi, meil võistleb inglise keelega jõudsalt ka vene keel, ja eesti keelt ei pruugi vähemalt pealinnas liikudes kohe tükk aega kuulda.

Uues koalitsioonilepingus eesti keele ja kultuuri küsimusele ruumi ei raisatud. Pigem on hakatud eestikeelsele õppele üleminekuga seoses rääkima keelenõuete leevendamisest õpetajatele, kes „ei jõua nii ruttu“ riigikeelt selgeks saada. Eks avaldu nii ühes kui ka teises otsustajate üldisem mentaliteet. Kust ammutavad oma eeskujud ja mõttemallid koalitsioonilepinguid kirjutavad poliitikud?

Eesti keele vaesumine erinevate anglitsismide tõttu on viimastel aastatel olnud selgesti tuntav. Peamiselt heidetakse ingliskeelsete väljendite kasutamist ette noortele, ent ausalt öeldes kõige kehvemat keelekasutust kohtab ikka nn ametlikus kõnepruugis. See ebainimlikult kitsapiiriline sõnavara, mis enamikke avalikke esinemisi saadab, mõjutab keeleruumi rohkem kui noorte omavaheline släng, mis niikuinii muutub sedavõrd kiiresti, et ei jõua kuhugi kinnistuda. Kui ametnike, poliitikute, ettevõtete esindajate jt sõnavõtte vaadates ja kuulates ei saa vahel enam täpselt arugi, kas jutt on lastud valmis treida tehisaru tõlkemasinal või on need tõesti inimesed, kelle sõnavara on kantseliidiga lõplikult kokku sulanud, siis annab niisugune keelekasutus märku mingist laiemast suundumusest. Jätame kõrvale selle, kuivõrd kumab taolistest sõnavõttudest läbi inimlikkuse defitsiit. Keel saab ju toimida nii inimeste ühendaja kui ka eraldajana. Kantseliitlik suhtlusstiil, mis vaikselt võtab üle kõiki eluvaldkondi, kahtlemata eraldab.

Keskendume sellele, mis eriliselt kõrva riivab. Need on otsetõlked inglise keelest, mida päevast päeva võib kuulda poliitikute ja ametnike suust. Nii ei tegelda meil enam ammu küsimuste arutamisega, vaid teemad on laual; info ei jõua meieni näiteks võrgu kaudu, vaid üle Interneti; selle asemel, et öelda: kokkuvõttes, kõlab päeva lõpuks. Kui tuua vaid mõned näited.

Mis on okei?

Eriliselt on suhtluskeeles kanda kinnitanud väljend okei, mis on süveneva anglomaania kõige selgem ilming.

Okei on üks huvitav sõna. See ei ole lihtsalt mugav väljend, temaga koos käib mingi mentaalne seisund. Mind on alati pannud muigama seriaalid ja filmid, kus äsja surmasuust või piinakambrist pääsenud poolsurnud tegelane vastab küsimusele: „Kas kõik on okei?“ rahulikult: „Kõik on okei!“ Aga filmimaailm muidugi on ainult peegeldaja rollis.

Vahel näibki, et ok-ei on hea viis end maailmast distantseerida, elada mingis eituses, mis pealispinnal mõjub jaatusena

„Kõik on okei“ eksisteerib jõudsalt ka pärismaailmas. Ning kui pisut süveneda, mis on selle väljendi taga, vaatab sealt kõigepealt vastu pealiskaudsus. Ülelibisev suhtumine. See lihtne väljend märgistab küll ühelt poolt nõusolekut, aga on ühtaegu ka märk ükskõiksusest. Kui ma oleksin filosoof, kirjutaksin terve raamatu okei-mentaliteedist, mis peegeldab meie soovimatust süveneda elu, ühiskonna, tundemaailma jne sügavustesse ning asendab maailmamõistmise kogu selles avaruses lakoonilise ja justkui kõike tasalülitava okeiga. Eesti keeles on sõnal olemas veel ka eituse-nüanss, kui näha seda sõna kahesilbilisena: ok-ei. Vahel näibki, et ok-ei on hea viis end maailmast distantseerida, elada mingis eituses, mis pealispinnal mõjub jaatusena.

Muide, nagu Udo Uibo oma sõnade päritolu uurivas teoses „Sõnalood“ kirjutab, on lühend O.K. alguse saanud meelega tehtud veast: „O.K. pole midagi muud kui lühend vigaselt kirjutatud väljendist oll korrect – õigesti kirjutatuna all correct “kõik on korras”. Nimelt läks Bostoni ja New Yorgi ajakirjanike ringkonnas aastatel 1838-1839 moodi vigaselt, harimatu inimese kombel kirjutatud sõnadest naljaviluks lühendite kirjutamine. O.K. oli üks paljude omataoliste hulgast […] O.K. sai laialt tuntuks USA 1840. aasta presidendivalimiste ajal. Siis moodustasid demokraadid senise presidendi Martin Van Bureni (1782-1862) kampaania rahastamiseks organisatsiooni nimega O.K. Club, kus on sõnamänguliselt kasutatud ajakirjanike hulgas käibel olnud lühendit ja ühteaegu viidatud presidendi hüüdnimele Old Kinderhook “Kinderhooki-vana” (Van Buren pärines Albany lähedalt Kinderhooki külast). Martin Van Burenit küll enam presidendiks ei valitud, aga valimiskampaania ajal tuntuks saanud lühend jäi käibele.“

Aga hea küll. Kõrvalepõike juurest tagasi peamise juurde.

Eesti keeles on terve hulk sõnu ja sõnaühendeid, mis on palju ilmekamad ja nüansirohkemad kui ingliskeelses maailmas tuimalt korduv okei

Okei on eestlaste kõnepruugist peaaegu täielikult välja tõrjunud ilusad väljendid nagu näiteks hästi, hüva või hea küll; okei asemel saaks öelda kena või ega’s midagi, küsimuse-vastuse kas see on okei? – ja, täitsa okei asemel näiteks: kas nii sobib? – jah, väga hästi! Jne. Jne. Eesti keeles on terve hulk sõnu ja sõnaühendeid, mis on palju ilmekamad ja nüansirohkemad kui ingliskeelses maailmas tuimalt korduv okei.

Huvitav, kas muude riiklike kampaaniate kõrval õnnestuks läbi viia ka Hästi-kampaania? Et näiteks ühel kaunil päeval aastas korraldame sümboolse manifestatsiooni ja ütleme okei asemel ilusas eesti keeles: hästi!

okei-mentaliteet ei esinda küll võõrvõimu, aga mõneti siiski väärvõimu, mis suunab meie viisi asjadest mõelda ja end väljendada

Sõnavara, mõtlemine ja ajalugu on omavahel seotud. Keelekasutus on ju see, mille kaudu kirjeldame ennast ja maailma. Kui asendame sõnad, siis asendame sageli ka mõtte, mida need sõnad tähistavad. Ning kui asendame mõtte, muudame juba tervet üldist vaadet. Ühel hetkel võimegi olla võõraste sõnadega võõraid mõtteid avaldav rahvakild. Ent nagu Hando Runnel on tabavalt öelnud: „Rahvaid koheldakse rahvusvahelistes jõukoridorides selle järgi, kas nad on ajalooga või ajaloota rahvad. Ajaloota rahvad jäetakse ripakile ja nende saatuseks kuulutatakse ärakadumine. [—] Ajaloolise vaateviisi halvamine on kõikide võõr- ja väärvõimude esimene hool.“

Pisut liialdades võiks öelda, et okei-mentaliteet ei esinda küll võõrvõimu, aga mõneti siiski väärvõimu, mis suunab meie viisi asjadest mõelda ja end väljendada.

Sellepärast võiks pisut fantaseerida ja kujutleda näiteks olukorda, kus sügisel tööd alustav Riigikogu võtab vastu otsuse, et kõik, kes otsustavad okei asemel hakata pruukima vana eestikeelset sõna hästi, vabastatakse – automaksust! Oleks ometi ka üks isamaaline tegu tehtud ja lisaks oma kodanike rahamuret leevendatud!

Aga nali naljaks. Tõsi on siiski see, et oma keele ja meele käekäik on küll ainult eestlaste omavaheline asi. Kedagi teist ei huvita, kas sellega on okei või mitte.

Samal teemal:

Kui räägiks Eesti lipuviljest ilma ladina keele abita?

Trivimi Velliste: missuguse kergusega loobutakse näiteks tegusõnade „arutama“ või „väitlema“ kasutamisest