Lilled ja pärjad Pärnu Leinapargi leinakivi juures. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
1941. aasta 14. juuni esimestel tundidel klopiti üle Eesti tuhandete kodude ustele. Ukse taga seisid julgeolekumehed relvastatud sõduritega. Mitte milleski süüdi olevad pered aeti üles ning tehti teatavaks, et nad saadetakse Eestist välja.
„Ei aidanud vanemate ahastus ega laste nutt. Kõik käsutati autodele ning viidi raudteejaamadesse, kus ootasid loomavagunid – nagu siinseski paigas, kus asus raudteejaam. Järgnes pikk tee Siberisse,” rääkis Isabell Maripuu, Pärnumaa Ülekohtuselt Represseeritute Ühenduse “Pärnu Memento” juhatuse liige, täna keskpäeval Pärnu Leinaparki kogunenud rahvale.
Johannes Lauristin, kes oli tollal Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees, kurtis oma Moskvasse saadetud aruandes 17.06.1941, et Eestis jäi küüditatute plaan kahjuks täitmata
Memento eestvedaja kirjeldas juuni keskpaigas 83 aastat tagasi toimunud kuritegu kurbade arvudega, mille taha on varjunud nii paljude perede saatused. Juuniküüditamisele määratute koguarv oli 14 471. Neist küüditati juunipäevil 10 861 ja asumisel suri 5 174 inimest. Kui 1949. a küüditatutest iga kümnes, siis 1941. a iga teine inimene ei tulnud enam kunagi tagasi kodumaale ning pidi jääma võõramaa mulda. „Johannes Lauristin, kes oli tollal Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees, kurtis oma Moskvasse saadetud aruandes 17.06.1941, et Eestis jäi küüditatute plaan kahjuks täitmata,” meenutas Maripuu ajalugu.
Maripuu luges lõigu oma ema Liliani mälestustest: „Papiniidu jaamas ootasid meid trellitatud akendega loomavagunid. Seal eraldati mehed perekondadest. Seal nägin ka viimast korda oma isa. Meid viiekesi: ema, vend, õde ja mina ning ema õde pandi teise vagunisse. Algas sõit teadmatusse. Pilt, mis on igaveseks sööbinud minu mällu – vaguni kõrvale põlvili heitnud ning käed taeva pool tõstnud nuttev vanaema, kelle mõlemad tütred ja lapselapsed … [sellel kohal hakkab ema nutma ja jutt katkeb] “
Maripuu kujutles oma vaimusilmas, kuidas tuhanded ehmunud inimesed laaditi loomavagunitesse, kuidas nende peades keerles vaid üks mõte – kuhu, miks, mille eest … see ometi peab mingi eksitus olema! „Need lootused kustutas karm reaalsus Siberis. Juba esimestel kuudel hakkasid sundasumisele Venemaale määratud naised, lapsed ja vanurid mõistma, et nad on tegelikult mõistetud surma, näljasurma.
Juuniküüditamise mälestuspäeval Pärnu Leinapargis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Asumisele saadetuist oli teadaolevalt ligi 50- kuni 80-aastased ja 1148 inimest alla viie aasta.
Järelevalvet teostama määratud külakomandandid sundisid inimesi andma allkirja selle kohta, et nad on kui sotsiaalselt ohtlik “element” mõistetud kahekümneks aastaks eriasumisele etteantud elukohta ja komandandi loata külast lahkumist loetakse kuriteoks, mille eest karistatakse kuni 20-aastase vanglakaristusega. Kui julgemad naised püüdsid protestida või küsimusi esitada, said nad komandandilt vastuseks jõhkra, hiljem palju korratud sõnumi: “Siia te kõngete niikuinii ja kuuli teie jaoks raisata pole vaja”.
Haiguste ja nälja tagajärjel algasid väikelaste surmad juba teel ebainimlikes tingimustes loomavagunites. Vaguni pind oli 17 m2 ja inimesi paigutati sellesse keskmiselt 22.
Massiliseks muutusid näljasurmad 1942. aasta talvest kuni suve lõpuni välja.
Minnes käimlasse leidsin sealt solgimäelt kord suure kartuli, kahjuks oli see mädanenud ja külmunud. Kuid igal järgmisel päeval uurisin ikka seda kartulit: järsku on ta muutunud ja ma saan seda küpsetada pliidiraual
Järgmine lõik Tiia Luuberg mälestustest. „Esimesest suvest saadik oli ainult üks mõte: kui saaks süüa. Laste mänguks oli “kui saame Eestisse, mida siis sööme ?” Minu unistuseks oli tangupuder ja leib. Mäletan ennast suvel 1942 õues uurimas, miks on mul nii suur, kõva ja raske kõht ees. Mäletan end istumas külmas toas oma naril ja mõtlemas ainult söögist. Iga maja juures oli umbes 50 m kaugusel välikäimla. Tee selle juurde koosnes külmunud solgist ja väljaheidetest. Minnes käimlasse leidsin sealt solgimäelt kord suure kartuli, kahjuks oli see mädanenud ja külmunud. Kuid igal järgmisel päeval uurisin ikka seda kartulit: järsku on ta muutunud ja ma saan seda küpsetada pliidiraual. Oli aeg, kus leiba anti ainult emale kui töötajale ja sedagi 300 grammi – meie aga olime neljakesi.“
Ja veel jätkas Memento naine Liliani mälestustega: „Ema oli väga haige (voodihaige) ja me ei saanud enam midagi söödavat. Meie küla oli üks vaesemaid Tšainski rajoonis, see oli sügaval taigas. Õde ja vend püüdsid mingeid töid teha ja selle eest killu söödavat saada. Meil emaga polnud aga midagi. Olin 11 a. Käisin leiba kerjamas teistes külades 4-8 km kaugusel. Kaugemale ei julgenud. Mäletan korda, kui tulin 1942. a talvel läbi pimeneva metsa, peopesal tükike nii maitsvalt lõhnavat leiba, kusagil eemal uluvad hundid ja minu ainuke mõte, et ma ei kukuks paksu lume sisse ja ei sureks enne kui saan emale selle tükikese viia ….“
mida Venemaa teeb juba kolmandat aastat Ukrainas, 21. sajandil keset Euroopat
Lõpetades arutles Maripuu: „Need, kes ütlevad, et mida te seda vana asja ikka ja jälle meenutate, vana haava lahti kisute, vaadaku, mida Venemaa teeb juba kolmandat aastat Ukrainas, 21. sajandil keset Euroopat ja kuidas kõik vanad õppetunnid on kaduma läinud, ununenud ning me ei suuda agressorit peatada. Minul küll ei ole kindlustunnet, et me oleme kaitstud.”
Juuniküüditamise aastapäeval Pärnu Leinapargis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Keskpäeval Leinapargis juuniküüditamise ohvreid mälestades seisid leinakivi juures auvalves Pärnumaa Kaitseliidu maleva relvastatud võitlejad ja leinavalves Pärnumaa gaidid ning skaudid leinalippudega. Läideti küünlaid, mälestuskivi jalamile asetati pärgasid ja lillekimpe.
Sõna oli Pärnu Eliisabeti kiriku õpetajalt Tõnu Taremaalt. Kõnelesid Pärnu abilinnapea Meelis Kukk ja represseeritute ühenduse Pärnu Memento esinaine Kirsti Portnov. Esines Vana-Pärnu kultuuriseltsi ansambel Hõbene. Luuletusi lugesid Pärnu Koidula Gümnaasium õpilased.