Rallivoodi, millega lõbusad hooldajad mind piki kitsaid haiglakoridore tunnetuslikult mõnusal rallikiirusel sõidutasid. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Patsient

NB! Mitte reporter ega tegevtoimetaja Külauudiste infoveskist, kes oleks justnagu pliiatsi ja märkmikuga taas tööd tegemas.

Kui ma teisipäeva [07.05.2024] hommikul kodust väljusin, otsustasin kindlal sammul suunata astumise viimaks siiski EMO-sse.

Vaade kardioloogiasse. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Mullu sügisel arutles Delfis Triinu-Mari Ots, perearst ja Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige, „Miks inimesed ummistavad EMO?” Ta selgitas, et see on odav, kättesaadav ja mugav. „Erakorralise meditsiini osakonnad peavad aga jõudma aidata neid, kelle tervisemure on kriitiline.” Edasi jätkan oma mõtete, tundmuste, rõõmu- ja murehetkede ning kogemustega, mis saatsid mind üheksal päeval hiljuti Pärnu haigla kardioloogia osakonnas. Alustuseks põikan siiski ka sellele eelnevasse aega. Kuid edasi tahan juba oluliselt keskenduda suure Ristiku maja väga meeldivale meditsiini seltskonnale, kelle pärast tekkis vastupandamatu kirjutamise kiusatus kohe esimestel haiglapäevadel.

Patsiendina arutlen endamisi, kuidas hinnata enda tervislikku seisundit kriitilisuse skaalal ja vältida kõhklusi, millal oleks õige aeg pöörduda perearsti poole, tõtata EMO-sse või valida telefonis hädaabi numbrit?

Mõned päevad varem enne toda teisipäevast otsustavust, täpsemalt laupäeval [04.05], kogesin oma kehas midagi, mida nii selgel kujul polnud varem esinenud. Aga ma punnisin ikkagi keha ilmsetele märguannetele vastu. Pidin minema kodust ca 80 kilomeetri kaugusele, et sängitada väga lähedase inimese maamulda. Minult oodati lisaks ka kurva sündmuse jäädvustamist. Peegelkaamera ja kerge statiiv seljakotti ning paunake selga. Sedakorda tundus „koorem” raskevõitu. Mõtlesin ümber ja pidasin tavalist nutitelefoni piisavaks. Tänaval käisin järjest vähenevas tempos sadakond meetrit, peatusin, vaatasin tagasi, tõmbasin hinge ja jätkasin siis 10-15 meetriste vahede järel seisatamistega. Naine, kes väljus kodust võibolla kümme minutit hiljem, jõudis minu kõrvale. Võttis abistavalt mullaga täidetud lillekausi enda kätte ja kiirustasime bussile. Jõudsimegi õigeaegselt. Lugeja võib siinkohal sapiselt kommenteerida. Aga ta ei tea, et mul on diagnoositud ka kalduvust astmale, mida neil keha painavatel minutitel oletasin. Samas ma ei aimanud, et südame või veresoontega võiks olla nõnda tõsine häda, mis sunniks käigult kavatsetud sihtkohta muutma – matuste asemel siis EMO-sse. Või kutsuda hoopis kiirabi? Pikkamisi olemine leevenes, aga peielauas muutus taas ebamugavaks, kuid mitte talumatuks.

Pühapäeval olin kodus ja tunne tavapärane. Esmaspäeval pidasin arukaks helistada pulmonoloogi assistendile ja paluda Dr. Žanna Šreitoril mulle helistada, et saada esmavajalikku nõustamist. Teatati, et arst saaks seda teha järgmisel päeval. Olin sellega väga rahul. Aga üllatuseks helistas doktor juba tunnike hiljem. Minu ära kuulamise järel soovitas ta viivitamatult EMO-sse minna. Muidugi ei sobinud nii äkiline päevakava muutus minu teiste kavatsustega, mis olid eeskujulikult juba varem kalendrisse märgitud. Kuna jätkuvalt ei saanud tervise üle kurta ja olin lubanud minna kokkulepitud kellaajaks ühe artikli illustreerimise vajaduses pildistama, siis ei tahtnud ootavaid inimesi alt vedada. Pealegi, kuidas ma torman EMO-sse, kui hetkel midagi kriitilist ei tunne? Et mida siis kokku keerutada või suisa valet suust välja paisata? Targa arstina ei hakanud Šreitor läbi telefoni jõudu kasutama ja soovitas siis vähemalt teisipäeva hommikul abi otsida.

„Õnneks” ulataski teisipäev mulle abikäe ja ma võisin EMO vastuvõtus toredale meesarstile ilma keerutamata tõtt kõnelda, näidata käega rinna ülapiirkonda, kus tulitab ja olemine raskeks muutub. Esmaste vaatluste tulemusena julges arst väita, et mul on olnud kas infarkt või infarktieelne seisund. Minu eneseteadlik „tarkus” pudenes samal tunnil jalge ette maha… Lebasin tunde voodil, kuhu olin aheldatud aparaadi ja muude asjanduste külge. Mõned asjad on vaid hägusalt meeles. Hästi on meeles keegi veidi eakam tore hooldaja, kes kardinate vahel liikudes ja toimetades ja alati minust möödudes varbaid pigistas. Iga kord oli nii vahva tunne tunda naise mõõdukat kätepigistust, näha tema kergelt naeratlevat nägu ja kuulda juba teab mitmendat korda, et kas pole tahtmist WC-d külastada. Ei olnud. Lõpuks sain kiitagi hea pidamise eest.

Neli korda päevas toitlustamist. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Siis tuli uus arst ja küsis, kas nõustun haiglaraviga. Mis mul üle jäi kui nõustuda. Eriti, kui olen juba nii pika teekonna Ristiku majja sisenemiseks ette võtnud. Jälle tuli sama eelnevalt tutvustatud naine, et mulle ratastoolis istudes teenust osutada. Pärast mõningast vastupunnimist andsin järele ja lubasin ennast ikkagi sõidutada. Sain varsti aru, et haiglasse ei tulda vaidlema, vaid kuuletuma.

Kuuendal korrusel asuvas siseosakonna kardioloogias võttis mind vastu avar, hubane ja ülisuure seinamaalinguga ühekohaline palat, mille kohe sviidiks nimetasin. Uurisin, millest selline au? Vastuseks kuulsin, et kohad olevat mujal täis. Palju mul ringipiilumiseks asu ei antud. Sisenes noor mees ja mõõtis vererõhku. Rõhu mõõtmisele järgnesid uued mõõtmised, vereproovid ja mitut sorti uurimised, mille meenutamine pole enam mõeldav ja kõik teadmine patsiendi jaoks ka mitte väga tarvilik, võibolla.

Aga mina pidasin vajalikuks mõned pildistamised teha sellest puhtast ja üldvaates kaunist ruumist. Vähe sellest. Mõtlesin heas tujus teha koguni positiivse postituse sotsiaalmeediasse. Kirjutasin lõpulauseks „Sõbrad, elu on ilus!” Lisasin juurde mõned äsjased pildistamised ja arvasin, et nii on parim viis teada anda enda igapäevasest avalikust elust mõneks ajaks eemalejäämisest. Paraku rahvas luges positiivse sõnumi ridadest muud. Järgnesid kümned ja kümned erineva kujutisega ikoonide ilmumised, millega jälgijad oma mõtteid väljendasid. Kõhklesin, kas postitus oli õige tegu või mitte. Teisalt on minu puhul lausvaikimine kohatu, kui kaon teadmata põhjusel nägemisulatusest, ega vasta enam kirjadele ja telefonikõnedele.

Uus üllatus tabas siis, kui kuulsin esimest koputust uksele. Enamik personalist seda ei tee – ja ei peagi tingimata tegema. Nimesildilt lugesin Karoliina Vahenõmm. Tutvustas ennast minu raviarstina. Hiljem täpsustas: peremeditsiini arst-resident. Salamisi uurides sain teada, et noor naine on alates eelmise aasta jaanikuu 16. päevast ametlikult kõrgharitud Dr. Vahenõmm. „Üks oluline etapp läbitud. Olid väga huvitavad, harivad ja kogemusterikkad aastad. Aitäh Tartu Ülikoolile, õppejõududele ja kursusekaaslastele!” kirjutas toona doktor sotsiaalmeedia seinale.

Kõigi mugavustega hädavajalik ruum. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Lisan siia täienduseks südamliku äitähhh laia naeratuse eest! Olen ühel üritusel imetlenud naerujooga treeneri koolitust, aga niisama juhendamise põhjal ma oma naerulihaseid näol liikuma ei saanud. Vähemalt mitte rahuldava märgatavusega, vaatamata tõsisele pingutusele. Aga Dr. Vahenõmm vedas mu suu tahtmatult kohe esimesel kohtumisel laiale vastunaeratusele. Tema katkematu naeratus palgel mõjus kõigil üheksal päeval vesteldes mingi seletamatu teraapiana. Tema läbi nägin ma kogu kardioloogia personali naeratavatena – ka siis, kui see mitmel juhul füüsilises nägemises välja ei paistnud. Palusin Dr. Vahenõmmelt sellele müstilisele nähtusele mingit seletust. Head vastust ei saanud, aga praegu kirjutades turgatab pähe teismelise eas Antoine de Saint-Exupéry raamatust „Öine lend” loetud arvamus: „Mõistuse inimesed lammutavad näo, et seda tükikaupa seletada, aga nad ei näe enam naeratust.” [lk. 203]

Lisaks naeratusele on vahel abi ka operatsioonilauast. Mis vahel? Kuulsin selgesti ühe kardioloogia medõe sõnu, et siit osakonnast lahkuvad kõik tervetena. Voodi, millele sviidis mõnusalt viskusin, sõidutas mind hoolsate ja lõbusate hooldajate kindlakäelisel juhtimisel palju kordi mitmele poole ning erinevatele korrustele. Nautisin kitsaid käänulisi käiguteid, kus kiirus kasvatati ralliajamiseks. Lamades ja üksnes laevalgusteid nähes tekkis kiiruse tunnetus muidugi meeli eksitavalt – aga tunne oli sellest hoolimata ehtne! Tänan teid, rallitajad.

Dr. Kaarel Puusepp on tõsine mees. Kui abilised olid mind mugavast sängist kitsale opilauale sikutanud, mõistsin, et üksnes minule pühendatud kogu järgnev tund või kaks määrab oluliselt kõike edaspidist. Südameveresoonteni jõudmiseks kasutatakse kahte valikut. Kergem oleks liikuda käsivarre arteri kaudu. Kui see miskil põhjusel ei õnnestu, siis minnakse eesmärgipärasele teekonnale kubeme piirkonnast sisenemisega. Esimesel korral pidigi viimast võimalust kasutama.

Sondeerimise tulemust selgitades ütles doktor lühidalt, et kolmest südameveresoonest on üks kriitiline, teine vähem kriitiline ja ainult kolmas rahuldav. Tema jutt oli nii rahulik ja kindlameelne, et võimatu olnuks lasta selle teadmise juurde veel midagi liigset, alarmeerivalt rahutuks tegevat. Nägin lae all rööbasteel enda kohale sõitvat röntgeni kaamerat, sissepakituna kilesse.

Abivahendid voodi kohal, ka häirenupp. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Selle nägemine meenutas mulle ühes ammuses reklaamfilmis mängimise stseeni. Seisin üleni hundi kostüümi riietatult kaubanduskeskuse põrandale asetatud raudtee ääres. Hiigelsuur kaamera sõitis sellel edasi-tagasi. Minul paluti ennast kord mõned sentimeetrid lähemale nihutada, siis jälle kuigipalju eemalduda. Ja kaamera aina liikus… Nüüd osutus kõik vastupidiseks. Mina lesisin liikumatult ja kaamera pööritas keha kohal, kohati isegi kilega ninaotsa kõditades. Olin vist ekraanile piiludes liialt uudishimulikku nina kergitanud. Doktori küsimuse peale, kuidas tunne on, vastasin: põnev. Seda ta oligi. Ainult hingata tuli vastavalt juhisele. Ajasingi korra või paar liiga pika hingamisega midagi kusagil torus või soones pikali või paigast ära. Püüdsin siis olla kuulekam ja mitte iseseisvalt tuuseldada oma südameveresoones. Tänapäevane meditsiinitehnika, teadmised ja sellega kaasnevad oskused on imetlusväärsed. Ahenenud veresoon puhutakse vajalikule jämedusele, tagasivajumise vältimiseks asetatakse stend. Kõike tehakse ilma skalpellita, kusagil juhtpuldi taga seistes.

Huvitav oli jälgida doktori ükskuid sõnu või lühikesi lauseid. Mõttes tundus nagu istuksin autojuhi kõrvalistmel, vagusi ja üksnes küsimustele vastates. Doktor – siis autojuht – juhtis vilunud harjumuses seda peenikest masinavärki mööda üliahtakest veresoont, mille sisemuses isegi verel polnud piisavalt ruumi voolata.

Üllatusin väga ägeda ootamatuse peale, kui palati uksele ilmus Dr. Žanna Šreitor, kellega olin varem kohtunud pulmonoloogi vastuvõtu kabinetis. Mõtlesin, et minu seekordne haiguslugu vist ei haaku väga tema valdkonnaga, aga tundis ikkagi huvi ja muret momendi tervisliku käekäigu vastu. Vesteldes tundsin naerulihaste pingule venimist, sest tema külaskäik oli tõepoolest hinge puudutav ja nii armas! Hiljem kuulsin oma raviarstilt, et olid omavahel minust kõneldes konsulteerinud.

Mõnepäevalise vaheaja järel võttis Dr. Puusepp teise veresoone käsile. Remont kulges läbi parema käe (kustkaudu esimesel katsel tekkis tõrge), patsiendile lihtsamalt ja kestvusega tublisti alla tunni. Kuid käsi pidi jääma 24 tunniks liikumatusse horisontaalsesse asendisse, mõneks tunniks koguni raskuse pressi alla. Oskamatu või harjumatu voodis lebamise tõttu jäi vasak õlavars parasjagu sedavõrd haigeks, et isegi supilusika suu juurde viimine osutus higistama ajavalt pingutavaks. Rääkimata siis pissipoti seadmisest sobivasse paika või täidetult selle tõstmisest.

Vaade kardioloogiasse. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Supihelpimisel tahan veidi pikemalt peatuda. Ei märganud tolle hooldaja nime tähele panna, kes mulle lusikaga suppi ja magustoitu suhu kandis. Ei mäleta lapsepõlve mälestustest seda oma vanemaid tegemas – muidugi, küllap tehti sedagi. Olin alguses väga vastu enda toitmisele sellisel kombel, aga taandusin kiiresti kui mõistsin füüsilist jõuetust vastupanemiseks. No on ikka Pärnu kardioloogias vahvad naised! Momentaalselt vallandus elav mõttevahetus mitmetel põnevatel või lihtsalt ühiselt huvipakkuvatel teemadel. Seetõttu läks toidukord kaks, võibolla ka rohkem kordi pikemaks. Aga me kumbki ei pööranud sellel hetkel aja voolavusele tähelepanu.

Esimesi kogemusi oli nüüdsel haiglas olekul rohkemgi kui lusikaga söötmine ja poti sängi pistmine. Ühel hommikul pidin leppima koguni ülekeha pesemisega, mis on pisut erinev tavapärasest pesemisest, niiskete lappidega. Midagi ei jäänud öise higistamise järel puutumata. Hooldaja käed tegid tööd osavusega, mis väärib üksnes tänusõnu. Igasugune häbitunne tuli unustada. See olnuks pigem koomiline veiderdamine. Haiglas tuleb mõista teistsugust ja veidi harjumatut olu, kus viibid tegelikult keset äärmiselt hoitud keskkonda. Laususin vist paaril korral, et kõik see, mida siin tehakse on väga armas.

Kõigil tarvikutel oma otstarve. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Mõnikord märkasin päris lihtsaid, kuid hinge minevaid hetki. Arvatavalt välismaalane, kes mõistis vast mõnda üksikut riigikeelset sõna, nägi minu abitust tuhvlite kättesaamisel. Ta lihtsalt nihutas mulle lähemale, nagu muuseas, põhitegevuse kõrvalt.

Palatiuksele koputamise järgi tundsin oma raviarsti ära juba enne tema sisenemist. Haiglast lahkumise päeva ootusärevuses igatsesin seda tuttavat koputust kuulda rohkem kui eelnevatel päevadel. Ta tuligi, näpuvahel hulk pabereid juhistega edaspidiseks. Näis, et tal oli seegi kord küllalt aega ära kuulamiseks, küsimustele vastamiseks ja sõna sekka ütlemiseks, mis tema jaoks polnud ehk nii olulised kui minu jaoks. Peaasi, et sain selgitada oma tänu näitekillukestega, millest moodustus terviklik mosaiik koos meeldejäävate, ja nauditavate elamustega, ja meeldivate inimeste energiaväljas. Üheksast päevast kogutud tähelepanekud võinuks kokku pakkida ka lausa raamatu kaante vahele, sest talletamist väärt materjali kogunes sedavõrd palju.

Rahulolev patsient. NB! Mitte reporter ega tegevtoimetaja Külauudiste infoveskist, kes oleks justnagu pliiatsi ja märkmikuga taas tööd tegemas. Foto: Urmas Saard / Külauudised

14. mai keskpäeval tegin sotsiaalmeedias veel ühe lühikese positiivse postituse: „Kolmapäeval koju. Infarkt läbi elatud, kaks südameveresoont remonditud. Tänan ja kiidan arste ja kogu Pärnu haigla kardioloogia osakonna suurepärast personali!”

Ja veel meelespidamiseks: esimesel nädalal ei lubata üle kahe piimapaki kanda!