Jana Paulman
Nädal tagasi, 14.märtsil, toimus Pärnus, Kädy Stuudios väga põnev vestlusõhtu, mille lõppedes oli stuudio omanikul Kädyl, kes oli ka samal päeval sünnipäevalaps, hämmastusest suu lahti, sest sellist möllu, nagu sel päeval tema stuudios toimus, pole enne kunagi juhtunud.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Nimelt olid enamus publikust naised ja vaid kolm meest päevakangelasega kokku. Tulla naiste ette rääkima otse ja ausalt suhetest ja elust üldse on omaette julgustükk, mis Williamile polnud siiski eriti kaelamurdev väljakutse, kuigi sellises formaadis vestlusõhtu oli tema jaoks esimene kogemus.
Ma ise, olles juba mitu kuud uurinud sotsiaalmeedias Williami tegevust justkui luubi all, otsustasin seekord lausa Soomest kohale sõita, et oma silmaga kogu trall ära näha ja ma pean ütlema, et sain teadmisi, lõbu, naudingut õhtust ja ka sidet kogu sealse publikuga kogu raha eest. Saalitäis naisi paistsid sedasama nautivat ja kõige tipuks tekkis tunne, et mitte keegi ei taha enam koju minna, sest kogu see vestlusõhtu oli niivõrd haarav kogemus kõigile.
Aga, et lugeja saaks täieliku ülevaate toimunust, alustan sellega, et osa publikust kogunes juba tund aega varem enne algust kohale ja William haaras juba siis „härjal sarvist” ning mitteametlik vestlusõhtu algas spontaanselt. Teemad hargnesid, inimesed kogunesid ja kes parajasti ilmus, see sai sisse lülitatud koheselt teemadesse. Muidugi oli korraldaja Kädy poolt ka väike mull ja snäkk varuks, ning kõik kulges omas „mahlas” ja voolavuses. William ei imestanud üldse, et tema seekordseks publikuks osutusid naised, sest igipõliselt on ju naisi huvitanud suhete kulgemine ja see, millist kogemust annab üks noor ja atraktiivne, kogemustega Mees. Et oleks, mida omas kodus hiljem läbi proovida ja eluks kõrva taha panna.
William jäi „ülekuulamisel” väga rahulikuks ja rääkis kõik siiralt ja ausalt ära
Intrigeerivaks alguseks vestlusõhtule kujunes see, et üks proua publiku hulgast võttis kohe alguses Williami „liistule” ja hakkas tema veidi hämaras minevikus „kaevuma”, küsitledes nagu prokurör kohtupingis tema noorepõlve pattude kohta. William jäi „ülekuulamisel” väga rahulikuks ja rääkis kõik siiralt ja ausalt ära, millised kriminaalsed ja ka mittekriminaalsed patud said noorena ära tehtud. Kuna ma olen Williami raamatut „ Mees 6. Maskiga või maskita” ka ise läbi lugenud, siis see raamat juba ise sisaldas kogu ausust Williami minevikust.
„Enamus inimestes on ebapiisavustunne ja madal enesehinnang paiskas mind halbadesse tegevustesse. Kui me pole iseendaga ausad, siis on selge, et ma ei tea, kes ma olen”.
„Anna inimesele kätte võim ja raha, kes tegelikult sellega toime ei tule. Siis vaata, mis sellest saab!”
Midagi pidi muutuma. Kehas hakkas juba valus. Hakkasin oma elus korrektuure tegema. Mingil hetkel tekkis spirituaalne ärkamine. Tuttavad mõtlesid, et ma teesklen.
„See kaardimajake, milles mina elasin, see kukkus kokku ja sellena ma enam jätkata ei saanud. See oli alateadlik otsus. Midagi pidi muutuma. Kehas hakkas juba valus. Hakkasin oma elus korrektuure tegema. Mingil hetkel tekkis spirituaalne ärkamine. Tuttavad mõtlesid, et ma teesklen. Keegi ei arvanud, et ma võin muutuda. See ongi projektsioon. Mina tajun ära, kuidas keegi mind vaatab. Kui suhtesse minna, siis kohe saan oma kehast aru, kuidas see inimene mind näeb, sest ma näen, mis minust üles tahab tulla,”räägib William enda mustast august välja tulemisest.
„Mees 6. Maskiga või maskita”, autor William Koval
Kui kedagi huvitab täpsemalt minu arvamus sellest raamatust, siis on võimalik lugeda mu retsensiooni siit.
„Endaga aus olemine ja avalikult kõigest rääkimine võimaldab olla veel rohkem autentsem. Üks tuttav, kes mul alles hiljuti tekkis, räägib enda teadmata nii palju infot… ma mõtlen, kui eneseteadlik võib olla inimene, kes seda kõike räägib,” põhjendab William enda autentsust avalikkuse ees.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Ja mulle tundub hetkel paratamatult, et seda viimast „tuttavat” peab ta silmas justnimelt mind, sest vaevalt on palju selliseid inimesi, kes suudaks asjadest, oma elust ja ka oma möödalaskmistest rääkida suusõnaliselt otse ja ausalt nii, nagu mina või William ise. See oleks nagu enda peale kaebamine! Aga miks ka mitte? Ega me olegi oma elus kõike ju hästi ja ilusti, laitmatult ja korrektselt teinud. Olemegi endale ju jalga tulistanud, kui hakkame kellestki üle „sõitma”, või siis kellegi tagant tõmbama, või kedagi hülgama, või kiusama… aga kes suudaks seda pärast ausalt silma vaadates ka tunnistada? Ja öelda, et oligi vale tegu? Väga vähesed, üksikud tugevad inimesed, kes sealjuures siis ennast ümber kasvatavad ja ennast paremaks inimeseks vormivad. Ja seda saan ma kahtlemata Williami kohta öelda, sest vestlusõhtu raames ma tajusin, kuidas ka see proua, kes prokuröriks alguses kehastus, tasapisi hoopis pehmemaks leebus ja Williamit austama hakkas.
Kui vestlusõhtu oli juba enda keskmes ja read täienesid täissaaliks, siis kasvas ka kogu vestlusõhtu teemadering ja juttu jätkus kauemaks sest…
William läks sujuvalt üle teemadele, kuidas suhetes inimesed üksteisega manipuleerivad ja kuidas enda „pilli järgi panevad tantsima”. Naised läksid saalis selle teemapüstituse peale kihevile.
Tekkis arutelu, kuidas kõik oma kaaslasi „voolivad” ja muudavad ja üksteise vastu austuse kaotavad.
„Aga praegu olen ma üksi ja õpin iseennast tundma”, räägib William armumise dünaamikatest, kus inimene ei teagi, kellega tegelikult koos elab.
„Sa oled õnnelikus suhtes lõpuks!” hõikab daam, kes enne oleks prokurörina Williamile käerauad pannud.
„Ma pole ainult üksinda, vaid ka viis kuud tsölibaadis. See on ülikõva saavutus,” teatab William oma viimasest ponnistusest.
„Mis teeb mehe atraktiivseks?” arendab William vestlust edasi. Ja tekib üldine nending, et mehed pole enam atraktiivsed, kuna pole jõulisust, maskulliinsust. Naised valivad nooremaid mehi.
„Sul võib ilu olla, aga kas sul ka sisu on?”, kõlab teema jätk ja arutletakse, kas on kellegagi millestki üldse rääkida. Mulle endale tundub, et kõige tähtsam on see, kas kaaslasega saab koos vaikida. Enamik inimesi kardavad just seda, et tekib suhtlemisel piinlik vaikus ja seda täita on üliraske. Aga kui inimesega saab olla ka vaikuses, siis on side saavutatud.
ta ei loobi tühja enda seksuaalenergiat
„Miks meil ei ole Mehi? Sellepärast, et mehed lasevad oma seksuaalenergiat „tuulde”, jätkab William temale viimasel ajal kõige kipitavama teemaga. William jagab kogemusi, kuidas ta on jõudnud selleni, et tema energiatase on tõusnud, kuna ta ei loobi tühja enda seksuaalenergiat, mis on ju ka Eluenergia. See on tal teadlik valik, millega ta inspireerib paljusid mehi. Muidugi tekitab melu see, et naised arutlevad, kuidas selline valik paarisuhetes toimiks, kui ahvatlused on ju kodustes tingimustes käegakatsutavalt võtta ja ka naised ise ei mõistaks, kui mees tahab teadlikku tsölibaati kuude viisi pidada.
William tunnistab ka ise, et kui tal oleks naine kõrval, ei ta siis suudaks sellist reeglit pidada, kuigi tema arvates kõrge tasemega naine mõistaks, miks sa seda teed ja toetab. Minu enda arvates pole see naiste jaoks siiski probleem, sest naised on alati suutnud olla rohkem ennast seksuaalselt taltsutavamad, kui mehed, sest naiste seksuaalsus käib läbi tunnete ja tunnete pärast on naised valmis mägesid liigutama. Vähemalt minu enda järgi ma tean, et see nii on. Meestel on see tunnetus rohkem füüsiline.
puhtus, mis mõtetes tekib, tõstab mind järgmisele tasemele
„Varem ma ei saanud pikalt naisega silmsidet hoida, ilma, et tekiks siivutuid mõtteid, kuid nüüd see puhtus, mis mõtetes tekib, tõstab mind järgmisele tasemele.”
Väidetavalt viibis William hiljuti ühel saunapeol, kus alasti naised ringi jooksid, täiesti puutumatult, puhaste mõtetega ja ei läinud kiusatustega kaasa. Müts maha muidugi!
William räägib naistele, kuidas enda sisemist distsipliini arendada ja küsib, kuidas naistel suhetes on. Miks nad on suhtes ja kas tülitsevad? Pean tunnistama, et naised on väga elevil nende teemadega ja väga heameelega jagavad oma kogemusi. Vestlusõhtu areneb täiesti spontaanselt ja loomulikult. Näha on, et see pole vaid Williami vestlusõhtu, vaid mõtete vahetus terve seltskonnaga. Ta on oma loomulikkusega rahva käima saanud ja kõik on suhteteemadega täielikult kohal. Publik läheb väga hästi sellise autentsuse ja siirusega kaasa. Jagatakse isegi isiklikke suhteprobleeme, lahkumineku teemasid ja arutlused lähevad kogupere arutluseks. Mis just ongi väga vahva, et eestlased võivad olla ka väga avatud ja haavatavad, kui ainult tahavad. See, et Eesti mees on üks tuim tükk ja kinnine tümikas, on vägagi müüt. Need naised, kes ülistavad välismaa mehi nende avameelsuse pärast, on minu arvates lihtsalt sattunud ka sellepärast kinniste meeste otsa, et nad pole ise ennast avanud. Williami vestlusõhtu veenis just vastupidises: mitte ainult William ei avanud ennast, vaid oli ka naisi, kes enda suhetest avameelselt rääkima hakkasid. Järelikult on aval suhtlemine ikka vastastikkune – mida ise välja annad, seda ka vastu saad. Siit moraal – eestlased, olgem avatumad, siiramad ja lahkemad, siis vastatakse sama autentsusega.
kes on nagu MacCayveri taskunuga
„Kui mind ei saa ära kasutada, siis ma olen kasutu. Suhtesse minnes tuleks rääkida, mida me üksteisele pakkuda suudame. Harva, kui leiame sellise inimese, kes on nagu MacCayveri taskunuga kõlbab kõigeks.
„Iga naise elus on kahte sorti meest. Üks, kellele on alati ligipääs ja teine, kelle võtaks tagasi, kui see mees ennast muudaks,”väidab William. Enamus publikust sellega ei nõustu. Lõpuks räägivad kõik läbisegi enda suhetest ja see on vestlusõhtu kõige põrutavam osa, sest isegi kontserditel ei suudeta alati publikut tantsima saada. Sellel vestlusõhtul saal rõkkas. Naistele justkui meeldiski enda aususega Williami ette maanduda. Igal juhul lõbusamat vestlusõhtut ma polegi näinud.
William tunnistab, et on olnud ka seksisõltuvuses nii, et on ka abi otsinud apteegist. Sellepeale tõuseb saalis naiste kisa. „Sa ei ela ju ainult seksi pärast koos”, kriiskab üks naine. See on seesama prokurör, kes enne peaaegu Williamit „arreteeris”, nüüd arutleb ta seda, kuidas lohakad naised, kes enda eest ei hoolitse, rikuvad suhted ära.
„Iga endast lugupidav naine hoolitseb enda eest.”
„Ma olen naiste olemuses natuke pettunud, mul on raske naisi usaldada. Paljud tulevad paaridena peole ja naised flirdivad oma kaaslase kõrvalt teiste meestega”
„Kas suhtesse minnes tuleks juba häälestada ennast, et truudus on juhuse puudus?”
Teemade ring läks seinast seina, läbi võeti kogu suhete prisma. Psühholooge pole vajagi. Piisab ühest William Kovalist, kes paneb kõik naised rääkima ja suhteprobleemid on ühe lõbusa õhtuga ära lahendatud.
Lõpetuseks võtab William kokku: „Mida me kõige rohkem elus tahame, on tunda rahu. Ma olen praegu endaga heas kohas. Ma olen rahul. Sisemine kasv on tähtis. Leida enda päris Mina.”
Kuhu järgmiseks? Või mida me järgmisena Williamist kuuleme?
William räägib, et ta kavatseb üksi metsa elama minna, et leida enda sisemine rahu, enda Päris Mina. Et põletada enda karma ja kuulata sisemist juhatust. Kuhu järgmiseks? Või mida me järgmisena Williamist kuuleme? See jääb seekord saladuseks.
„Kõik meie sõltuvused ja kõik meie probleemid algavad sellest, et me pole endaga ausad. Kui ma selle läbi nägin, siis mõistsin, et see ongi võti. Tõe eest pole mõtet põgeneda, olgu see nii hull, kui tahes. Mis on see ühine näitaja, millest ma saan aru, kas inimene on võlts või siiras? See on alandlikkus. Siiras, väärikas alandlikkus. Selle järgi saab aru, kui siiras on inimene”
Williami jutu kohta sai nii mõnigi Pärnu naine oma suhetes selgust, kas ta on läinud suhtesse õigetel või valedel alustel.
Väga lahe oli just see, et vestlusõhtust kujunes väga aktiivne arutelu, kus kogu saal osales ja William järjest rohkem avanes inimesena kõikide naiste ees, kes saalis olid. Tekib küsimus, miks ei võiks kõik mehed oma naistega rääkida täpselt nii, nagu nad tegelikkuses, inimestena ja meestena on? Olla vabad enda elemendis, mitte karta naist, vaid suhtuda naisesse kui inimesse. Oleks ju palju lihtsam omavaheline suhtlus. Me oleme võrdsetel alustel võrdsed inimesed igaüks vastavalt enda hetke tasemele. Kõigil on omad kogemused, miinused ja plussid. Olgem heatahtlikumad ja avatumad, mitte manipuleerivad. See jäigi kõlama Williami vestlusõhtu põhilise motona.
nii naiselik, kui mehelik energia saalis said vaheldumisi pulbitseda
Kogu publik jäi veel peale ametliku osa lõppu Williamit piirama, visati nalja isegi seksi ümber, kõik oli nagu üks suur pere.
Vestlusõhtu tõi esile ka kõik emotsioonid, mis inimestes on olemas: nii naeru, kui ka kriitilisema, tõsisema poole. Sellise dünaamikaga sai kogu publik kõiki emotsioone läbi tunnetada ja võib kindlalt öelda, et nii naiselik, kui mehelik energia saalis said vaheldumisi pulbitseda ja me kõik olime selle võimuses.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Aitäh, William, et sa selle omaruumi meile sellel õhtul lõid ja kõik saime ennast tühjaks räägitud ja elatud.
Lõpusõnaks lausus William: „Puhtus, Tõde ja Elu mitte liiga tõsiselt võtta! Sina ja elu oletegi üks ja sama.”
Samal teemal:
