Minna ei tahtnud, jääda ei saanud
Aastail 2012-2018 realiseerisid ajakirjanikud Enn Hallik ja Tiit Lääne oma missiooni raiuda raamatuisse isamaalt lahkunud eestlaste lugusid ja kinkida need Eesti riigile 100. sünnipäevaks. 2018. aasta 31. detsembril andsidki nad oma kuueköitelise uurimustöö president Kersti Kaljulaidile.
Valdav enamus 130-st põgenemisloost puudutas 1944. aasta traagilist sõjasügist ning kuna tänavu saab sellest mööda 80 aastat, siis on väga õige aeg neist aegadest ja inimestest taas rääkida. Olgu see jätkuv kummardus eestlase elujõule! Üks õige eestlane on nagu laste jonnipunn – pane pikali, palju tahad, ikka tõuseb püsti!
Taustapildil mälestusmärk paadipõgenikele Läänemaal Puise neemel. Foto: Urmas Saard /Külauudised
Enn Hallik
Kui Juta Kurmani 2013. aastal tema New Yorgi Queensi linnaosa kodus külastasime, oli ta juba peaaegu 101. Kuulmine hea, mälu ja energia eeskujulik, ainuke mure oli tasapisi kaduv silmavalgus. Mis tegi Jutale seda enam meelehärmi, et takistas aastate koormale vaatamata toimekal naisel üht kallist tegevust.
„Käin igal kolmapäeval New Yorgi Eesti Majas eesti keelt õpetamas. Räägin võõrsil kasvanud eestlastele ja eestlastega abiellunud muulastele, et eesti keel on maailma ilusaim. Käin seal, kuni elan, aga tundi minekuks, mis tähendab tunnikest metroos ja lisaks jala käimist, on nüüd juba abilist vaja,” tunnistas Kurman.
Juta oli läbi elu energiline tegutseja, kohati ka käre.
„Kui vaja, tõrelen olgu või taevaisa endaga. Küsin – miks pidid sa mulle nii palju raskusi eluteele veeretama? Andsid nende ületamiseks vaid mõne ande kaasa ja ütlesid, et edasi rabele ise. Aga tagasi vaadates näen, et mul on kriisiolukordades ikka ja alati külma mõistust ja kõvasti õnne olnud.”
Kriisimomente on tal ikka olnud. Näiteks 1944. aasta sügisel, kui Juta Kurman kahe väikese lapse ja seitsme pambuga Tallinnas läbi tutvuste Saksa laevale sokutati, käratas Saksa ohvitser ta mehele Hugole: „Alle Männer aus!” [toimetajalt: kõik mehed välja!] Nii algas Juta ja laste tee tundmatusse, teadmata, kas pere veel kunagi kokku saab.
Juta Kurmani juba mainitud külma mõistuse tõendina võib nimetada meie külaskäigu ajal ta kodus silma torganud kaunid portselanist kandelaabreid ja küünlajalgu.
„Need olid mul Eestist lahkudes kaasas, lisaks pampudes 22 kilo hõbedast lauanõusid, mida vahetasin toidu vastu,” andis Juta märku, et hätta end ja lapsi ei jätnud.
Juba esimese Vene okupatsiooni ajal, kui Juta abikaasa Hugo kasuisa laevade omamise eest küüditati, oli süsteemi sisu näha, ja kui 1944. aastal venelased sakslasi Eestist välja surusid, sai Kurmanitel selgeks – tuleb põgeneda. Esmalt prooviti Soome kaudu, ja kui see ei õnnestunud, siis võeti sugulased appi.
„Mehe õemees oli Tartu arstist linnapea Robert Sinka ja tema teatas, et on end saksa sõdurite laeva arstiks rääkinud, ja saan sind kaasa võtta. Paki asjad, võta lapsed, laev läheb homme,” meenutas Juta. Pakkiski terve öö ning oli koos neljase Jaani ja kahese Jüri ning seitsme targalt koostatud pakiga 4. septembri hommikul Tallinna sadamas.
Abikaasa jäi maha, laev sõitis Danzigisse, kus noor ema koos elus ja eluta varandusega maha pandi ja öeldi, et vaata nüüd ise, kuidas saad.
„Võtsin rongipileti Lõuna-Saksamaale Würzburgi mehe sugulase juurde. Sõitsin kahe väikese lapsega kuival toidul nädal aega. Risk oli sõjaaegsel Saksamaal suur, ronge pommitati ja rünnati õhust sageli. Oli õhuhäireid, sõitsime lennukite õua-õua saatel, üks eesti naine sai meie rongis mehe kõrval istudes lennukikuulipildujast surma,” meenutas Juta põgenikutee algust.
Aga need olid alles esimesed katsumused. Würzburgis võttis hoolekanne nad küll hästi vastu, paar-kolm kuud elati puhaste linade vahel odavas hotellis, aga siis käskis sõjaaegse Saksamaa seadus nad ukse taha tõsta. Õnneks jõudis teisi teid pidi Eestis põgenenud perepea Hugo Jutale ja lastele järele ja siis olid nad küll koos ja leidsid ühe natsiproua juures pisikese teenijatoagi, ent söögikraami tuli muretseda Juta hõbelusikaid valuutana kasutades. Ometi polnud sellistki rahulikku elu kauaks.
„Tuli 300 liitlaste lennukit ja 20 minuti pärast oli Würzburgi linnast alles rusuhunnik. Ronisime varjendist välja ja olime jälle kodutud. Õnneks võttis üks Saksa metsavaht meid kuuenda eesti põgenikuperena enda juurde nagu silgud tihedalt kõrvuti põrandale magama. Mehed tegid õuele kolde, kusagilt saadi kartuleid, ja soolaga olid need imemaitsvad! Kolm kuud elasime metsas kolde ja priimuse peal, siis hakkas sõda otsa saama. Sakslased põgenesid, nägime, kuidas ameeriklased ajasid neid taga,” mäletas Juta Kurman.
Juta abikaasa Hugo oli Ameerikas õppinu ja aastaid töötanuna USA kodanik ning ei jätnud seda Saksamaal Ameerika ohvitseridega kohtudes kohe valju häälega välja ütlemata. Reageeriti kiiresti, tõsteti üks natsipere nende korterist välja ja anti elamispind Kurmanitele.
21. SEPTEMBRIL 2024 AVATAKSE PÄRNUS KUJUR ELO LIIVI LOODUD SUURPÕGENEMISE MÄLESTUSMÄRK, MILLE VALMIMISEKS SAAB TEHA ANNETUSE:
EE937700771010046914
LHVBEE22
SWIFT: LHVBEE22
AS LHV Pank
Segitusse: SP1944SKULPTUUR
Hugo hakkas kohe uurima sedagi, kuidas pere Ameerikasse saaks. Nüüd juhtus vastupidine lugu sellega, kui Saksa ohvitser talle Tallinna sadamas „nein” ütles. Ameeriklased uskusid Hugo juttu poolelt sõnalt, ütlesid, et sina võid minna kohe, aga su naise pabereid tuleb veel Washingtonis uurida. Hugo läkski üle ookeani korterit vaatama ja raha teenima, Jutale ja lastele lubati sissesõiduluba anda kolme nädalaga, aga üheksa kuuga polnud ei kippu ega kõppu. Taas küsimus, kas veel üksteist nähakse.
„Ju uuriti, kas ma nats polnud,” arvas Juta. „Lõpuks saime laeva, ikka mina, kaks last ja seitse pakki. Laevasõit 1947. aastal New Yorki kestis samuti nädala nagu õua-õua lennukimürina saatel rongisõit 1944 sügisel.”
Saabuti maale, kuhu loodeti, aga ilusast elust ja roosidest oli asi alguses kaugel. Keegi põgenikke ei aidanud, keegi ei hoolinud, ise tuli enda eest seista ja taas, nagu kodumaalgi, end üles töötada. USA polnud Rootsi, kus riik põgenikele alustuseks raha andis. Polnud harv juhus, kui professorid uuel kodumaal haiglapõrandate pesemisega alustasid. Hugo Kurmangi proovis mitmes Broadway restoranis end kokana promoda, kuni Juta talle mõistuse pähe pani ja erialast elektritööd otsima sundis.
Korterigagi oli probleeme, sest keegi ei tahtnud nii suurt ja kahe energilise pisipoisiga peret võtta. Lõpuks sai Juta, ja jälle mängisid kodunt toodud hõbelusikad oma rolli, ühe iiri vanamehe juurde neljandale korrusele kaks toakest. Lapsed ei tohtinud peaaegu piiksugi teha, nii viis Juta nad iga päev kaheks tunniks Central Parki ja lasi end seal välja mürada. Üks poistest, Jüri, jättis hiljem täiskasvanuna endast maha olulise jälje, tõlkides esimesena eesti rahvuseepose „Kalevipoeg” inglise keelde.
Eestis lauluandeid näidanud ja 1940. aastal lisaks õpetajakutsele ka Aleksander Arderi viimases lennus konservatooriumi lõpetanud Juta lõpetas 1952. aastal ka New Yorgi muusikakolledži ja esines New Yorgi publiku ees mõnikord, ent armukade abikaasa Hugo pidas lauljaid kerglasteks ning nii Juta sellest karjäärist loobus.
Jälg, mille Juta Kurman Ameerikas eesti asja ajades jättis, oli silmapaistev. Ta oli Eesti Akadeemilise Koondise Ameerikas sekretär, organiseeris eesti naismuusikute korp! Fidentia koondise USA-s, korraldas rahvuslikke kultuuriprogramme, oli 33 aastat Balti Naiste Nõukogu juhatuses. Kurman oli Vaba Eesti Sõna muusikakriitik, Eesti Naisklubide Liidu liige ja esinaine, New Yorgi Eesti haridusseltsi liige alates 1947. aastast kuni surmani. Must tiibklaver Baldwin New Yorgi Eesti Maja suures saalis on ostetud Juta Kurmani eestvõttel 1988. aastal kogutud 15 000 dollari eest.
Juta Kurmani elutööd märgati, president Arnold Rüütel annetas talle Valgetähe V klassi teenetemärgi, talle anti Eesti Naisliidu teenetemärk Kuldsüda. Paksus teatmeteoses „Who’s Who in America” on ühena vähestest eestlastest sees Juta Kurman. Uhkusega näitas ta kolme USA presidendi, kahe Bushi ja Reagani pühendustega fotosid.
Juta Kurmani (1912-2015) pikast elust möödus Eestis vaid esimene kolmandik, ent ta hing kuulus endiselt Eestile, kust ta 1944 sügisel lahkuda ei tahtnud, aga jääda ka ei saanud. Eestis käis ta, kuni vähegi jaksas, ja astus mitmel korral sisse ka oma kunagisse kodumajja Tallinnas Nõmmel. Siis elas seal ei keegi muu, kui Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri.
„Julgusest pole mul kunagi puudust olnud, nii küsisin otse – millal te minema hakkate, ma tahan oma koju elama tulla. Jätsime ju põgenedes kõik maha ja teie, kommunistid, lihtsalt hõivasite meie majad ja vara! Meri vastas mulle ülbelt, et kui annate mulle samasuguse elamise vastu, siis alles hakkan mõtlema. Küsisin – aga kes mulle New Yorgis midagi muretses?” meenutas Juta Kurman seda kohtumist.
Eesti iseseisvumise järel tegi Kurman tagastamistaotluse, sai Nõmme maja tagasi ja lihtsustas müügist saadud rahaga oma eluõhtut.
Samal teemal:
